Ühelegi loomevallale ei meeldi olla pelgaks ümberjutusteks teisele valdkonnale – satelliidiks möödakihutavale planeedile. Ka galeriikunst klaarib üle läve astunutega arveid oma mõõdupuudes. Olgu või film ja Greenaway. Kummati on viimane ise deklareerinud, et paljud ta varased filmid on vaid ettekäändeks talletada oma maale tselluloidlindile. Mõnda filmi nimetabki ta liikuvaks jutustuseks oma kunagistest näitusest. Seega pole välistatud, et ka Tulse Luperi saaga fookus asub hetkel hoopis siin, kunstihoone galeriis.

Kriitikud on aga keskse fookuse mõiste Greenaway loomingust välja tõuganud. Ka režisöör ise ei kipu end üheselt liigitama konkreetsete teemade ja kunstiliikide külge. Lakkamatult libisedes ühest meediast teise tihendab ta eri rakurssidest isikliku loomemaailma tekstuuri, lõimib sellesse uusi värvilisi niite ja assotsiatsioone. Sünnib tähendamissõnade uputus, millele on paradoksaalselt kaasa aidanud Greenaway tegelaste suur korraarmastus. Tulse Luperi kohver on näitusel saanud 92 pildiks. Need on pakitud ühesugustesse raamidesse klaasi taha, nende seeski leiab fanaatiline asjadeloendaja endale ruumi, kuid tulemuseks on ikkagi absurd: ivata ekslemine barokselt rammusas metafooride mudas, iseeneses kohuva fantaasia nartsissistlik imetlemine, filmidevahelised tsitaadid ja komplimendid.

Eneseküllane keskustelu

Hilisem Greenaway peab varasemaga dialoogi, koob sellest eneseküllase keskustelu, keevitab algsetele eskiisidele tagantjärele külge kõrgema kunstireitingu ning õmbleb kogu kupatuse mitmeharuliseks brändiks. Film, raamat, illustratsioon, näitus, DVD, tele- ja kinoversioon, fänniklubi, peapaelad ja T-särgid; kõik see meenutab Harry Potteri ja Vanilla Ninja massilisi turustamisstrateegiaid.