25.09.2019, 00:05
Hapukapsamaias röövel Hotzenplotz ühendab pahelisuse ja inimliku soojuse
NUKU hooaja avas lennukas lastelavastus, kus maailm pole mustvalge, vaid jätab ruumi ka hea ja kurja suhtelisusele.
Põhipahalase rollis on Anti Kobin.
FOTO:
Teatrid alustavad ridamisi uut hooaega. NUKU hooaja avas 15. septembril Mirko Rajase lavastatud „Röövel Hotzenplotz”. Laval on Otfried Preußleri raamatust tuttav lugu ja tegelased. Nimelt tõmbab ühe väikese linnakese rutiinile kriipsu peale röövel Hotzenplotz (Anti Kobin), kes põgeneb pritsimajast ning paneb nahka Kasperli vanaema praevorstid ja hapukapsa.
Preußlerit võib ilmselt pikemata pidada üsna lavasõbralikuks autoriks. Tema „Krabatit” on Eestis lavastatud korduvalt. Minu lapsepõlve üks suuri lemmikuid „Väike nõid” on ka NUKU laval olnud. Lavastajate jaoks on „Röövel Hotzenplotz” ilmselgelt ligitõmbav materjal. Selle põhjal on kirjutatud lasteoopergi (helilooja Andreas Tarkmann). Ooperit NUKU-s ei kuule, ent laule ja rütme jagub ka siin. Teiste seas kuulub lavastuse meeskonda trummar Reigo Ahven – rütmikonsultandina.
Lavastus on NUKU-s, aga nukkudeta. Ferdinandi lavale on püsti pandud hoopis teater teatris. Seda nii lavakujunduse (kunstnik Kalju-Karl Kivi) kui ka lavastuse vormi mõttes. Laval on masin, mida annab kasutada nii traditsioonilise lavana kui ka mängida see ümber ükskõik milliseks kohaks, mida röövlimürglis parajasti tarvis on.
Rändteatri osalised jaotavad algul rollid, mida hiljem tähistavad erisugused commedia dell’arte mõjutustega poolmaskid.
Kobin sobib röövliks muidugi ideaalselt, tema soojalt karune olek annab hea stardipositsiooni, mille ta rolli kasuks tööle paneb. Seega ongi vaatajate ees röövel, kes ühendab pahelisuse ja kavala silmavaate oma piisavalt sümpaatse olemisega, millele lastel on lihtne kaasa elada. Lastelavastuse peategelane, mis sest, et pahalane, ei saa ju olla eemaletõukav!
Lavastuse näitlejad toimivad kenasti bändina, nii otseses kui ka kaudses tähenduses, eraldi tooksin esile Getter Meresmaa, kes peamiselt mängib lavastuses mõnusat, muu hulgas füüsilise huumori kaudu lahendatud vanaema.
Lavastuse lõpp on lahendatud pisut iseäralikult. Ütlen vaid nii palju, et see, kas publikul avaneb võimalus etenduse lõpus traditsiooniliselt aplodeerida, oleneb – peamiselt nähtavasti mängimise ajast ja publikust. Argipäeval klassiga kooli tulnud õpilased moodustavad veidi stiihilisema koosluse kui õhtuste etenduste peamiselt perekondadest moodustunud publik.
Hästi tehtud lastelavastusi kulub alati ära ja minu jaoks paigutub „Röövel Hotzenplotz” kahtlemata selle defitsiidi vähendajate hulka. Rajase lavastus on eeskujulik ja klassikaline hoogne seikluslugu. Lastel on, millele kaasa elada. Oluline on minu meelest seegi, et lugu võimaldab mõelda ka hea ja kurja suhtelisuse üle. No ei ole nii, et pahad on pahad ja head on head ning kui nad veel surnud pole, siis elavad nad selles mustvalges maailmas seniajani. Pigem nõnda, et röövel on masuurikas küll, ent ega temast tegelikult ju nii väga lõplikult lahti saada ei tahakski. Igav hakkaks.
