Kai Aareleiu värske teos näitab sõjajärgset Eestit noore naise Tiina Ungeri silme läbi. Foto: Annika Metsla

Mulle meeldivad raamatud, mis ei tõsta häält. Mõnikord on aga nii, et sellised vaiksed raamatud jäävad vaikselt pooleli ja ununevad vaikselt ära.

Kai Aareleiu „Linnade põletamine” on aga teistsugune: see raamat on väga vaikne, ometi ei saa seda käest panna. Lühikesed, kahe-kolme lehekülje pikkused peatükid ei mõju nii, et loed ühe või paar õhtul enne und ja kombes. Loed hoopis veel ühe. Ja teise. Ja kümme. See ei tähenda, nagu oleks sündmuste areng tapvalt põnev ja tahaks ruttu teada, mis edasi juhtub. See mõjub hoopis teistmoodi: ei tahagi nii väga teada, vaid tunda nende inimeste vaiksete maailmade vaikset kulgu.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: