„Padaemandas” tõstatatakse küsimus: mis on päris ja ehtne? Foto: Gunnar Laak

Raske on täpselt nimetada põhjuseid, mis toovad Venemaa ühe säravama ooperilavastaja Dmitri Bertmani ikka ja jälle Eestisse. Määrav tähtsus võib olla ta ema Ljudmila Žumajeva Eestis elanud sõbrannal, kelle juures Dima lapsena tihti külas käis, või Moskva GITIS-e päevade koolivennal Neeme Kuningal, kellega aastate jooksul on jagatud ühiseid tõekspidamisi. Igal juhul lavastas noor Bertman Estonias juba 1990. aastal 23-aastasena Aleksandr Dargomõžski „Näkineiu”. Samal aastal asutas ta Moskvas oma ooperiteatri Helikon.
Saaremaa ooperifestivalil oli Moskva Helikoni teater juba teist korda. Tänavu mängiti Kuressaare lühtritega ooperitelgis peale Georg Otsa loo esietenduse veel kolme suurt ooperit: kohustuslike hittide hulka kuuluvat Verdi „Nabuccot”, Poulenci „Karmeliitide dialooge” ja Tšaikovski „Padaemandat”.
Helikoni teater on tõeline repertuaariteater ja peab tükke kavas väga kaua. „Karmeliitide dialoogide” esietendus oli üle 15 aasta tagasi, 2004. aastal. Samal aastal jõudis publiku ette ka „Nabucco”. Võiks ju arvata, et nii pika aja jooksul võivad lavastused laguneda, aga kui lavastaja istub saalis, nagu Bertman tegi ka Saaremaal, ja teeb märkusi, siis lavaline värskus ja täpsus püsib.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: