Jälle on kultuur süngelt esikülje uudis. Põhjuseks Evald Hermaküla. Mees, kes Sulev Luige kaitseks välja astus, kui ajakirjandus mõrvatud näitleja nime kohtuversioonide sopaga üle valas.
Jälle on tegevuspaik Kadriorg. Liiga lähedal on juunikuu 1997, et neid kahte juhtumit mitte seostada. Seda enam, et Hermaküla seisis viimse mohikaanlasena Luige hea nime eest ka siis, kui kohtuasi oli lõpetatud. Ta ei uskunud üksikasju, mida Luige kohuasjas lahkelt avalikkusele välja pakuti. Hermaküla raius ikka, et pärast kultuuriinimeste memorandumit politseile oli vaja asi kiiresti kaelast ära saada ja jätta Luige näite varal mulje, et näitlejad ise ronivad õnnetuse sisse. Sellest rääkis ta Linnateatri laval ka aasta tagasi aprillis, kui sõbrad Sulev Luike tema sünniaastapäeval meeles pidasid.
Teisalt tuksub kukla taga Juhan Viiding, kes oli enne oma surma just Kadriorgu kolinud.
Veel üks Katku Villu kindel otsus, milles segi ausus ja arutus? Teatrimehelt, kes püüdis ajada oma rida, oma tõega vastuollu minemata.
Eile hommikul lahkus Evald Hermaküla kodust, et proovi minna. 1. juunil pidi tema käe all Nukuteatris välja tulema suvelavastus täiskasvanutele, "Leons ja Leena". Eile pidi prooviga esimest korda Nukuteatri suveõuele mindama, näitlejad jäidki lavastajat ootama.
Veel ühe eesti kultuuri mehe suurust jääb saatma lõpu sünguse vari ja liiga vara peab järelhüüde zhanris rääkima tema elu ja loomingu heledusest.
Heledust kumas näitleja Hermaküla rollidest. Naeratus, lihtsus, loomulikkus on mõisted, mis meenuvad tema lavasarmist rääkides. Hermakülal õnnestus mängida veenvalt positiivseks kangelaseks, elusaks meheks isegi põlatud "Kremli kellade" Lenin.
Eesti teatrilugu pööras Hermaküla ja sõprade Suitsu-õhtu Kirjanike Majas 1969. Kaarel Irdi selja taga mässas ta võidu Jaan Toomingaga teha lavastusi, millest tänaseni räägitakse kui teatriuuendusest. "Tuhka-triinumäng", "Sina, kes sa saad kõrvakiile", "Mees, kes ei mahu kivile", "Hedda Gabler", kus Hermaküla ise vabasurma valinud Eilert Løvborgi kehastas...
Lavastaja Hermaküla tahtis teha oma mängulist teatrit, ka Draamateatri intriigidemajas härrasmeheks jäädes. Omaette olijaks, nagu Viidingki.
Hermaküla Draamateatri lavastuste rea juhatasid võimalt sisse "Süütute aeg, süüdlaste aeg" ja Shakespearei "Torm", "Norman Val-lutaja", Pinteri "Majahoid-ja"... Nagu Viidingul, olid ka Hermaküla teatril oma näitlejad-jüngrid ja oma publikuring. Hermaküla jätkas oma ideaalse teatri otsimist ka siis, kui koerad ümber karavani haukusid: "Südaöö/Vii", "Proovid"...
Kummalise, ideaalse teatriõhustikuga lava ja saali vahel meenuvad Aho "Raudtee" ja Becketti "Lõpp-
mäng", kus Hermaküla ise ratastooli aheldatud pimedat Hammi mängis. "Lõpp-
mäng" vältas südaööst varastesse hommikutundidesse.
Viimasest ajast teavad vaatajad Hermaküla õnnetut Evaldi osa "Õnne" seriaalis. Kui lavastaja Nukuteatri juhi ameti vastu võttis, lootsid kõik uut algust: lõpuks on Hermakülal oma teater. Noorte teater sai endale juhi, kes mõtles koos noore vaatajaga maailma asjade üle.
Hermaküla viimaseks tööks jäi lastelugu Nukuteatri "Kohtuasi number null".
Küsimärgid ja tagantjärele saatusliku kujundina töötavad seigad. Pähe tuleb süngeid seoseid. Et leida seletust teatele, mida mõistus vastu võtmast tõrgub. Kuigi mida need aitavad. Ehma-tavad ehk oma lähedasi paremini märkama.
Evald Hermaküla 6. 12. 1941 – 16. 05. 2000
Sündis: 6. detsembril 1941 Maardus
Õppis: Tartu Ülikoolis geoloogiat ja Vanemuise õppestuudios
Töö: 1962–66 Vanemuise näitleja, 1970–83 näitleja ja lavastaja, 1966 ja 1968–70 ETV rezhissöör, 1983–96 Draamateatri näitleja ja lavastaja, 1988–91 peanäitejuht, 1999 aastast Nukuteatri kunstiline juht. Õpetanud Vanemuise õppe-stuudios ja konservatooriumi lavakunstikateedris, samuti Draama-teatris koolinoorte teatristuudiot. Teatrilavastaja ja näitleja töö kõrval teinud ka telefilme ja mänginud filmis ("Mäeküla piimamees", "Libahunt", "Varastatud kohtumine", "Ringhoov", "Õnnelind Flamingo", "Surmatants"). Temast on film "Hermaküla" (1988).
1976. aastal nimetati ENSV teeneliseks kunstnikuks.
