Lein on vist veidi nagu elu. Selles on omamoodi ilu, ängi, armastust, meenutusi, häid ja halbu mälestusi, üksindust ja ühendusi. Ja iialgi pole see sarnane kellegi teise omaga. Ka sama inimese leinafaasid võivad tunduda kui eraldiseisvad elud, kus eri rollidena kogeda, kuidas elu meid aupaklikuks muudab. Aga ka imepisikeseks. Ülle Lichtfeldti Anne elab pärast abikaasa kaotust meie silme all kõik nood faasid läbi. Palju elusid. Armastades, vihates, teada tahtes ja teadmatust ihates. Vastu puigeldes ja vastu võttes. Vabaks saades vaid leina sisse uppudes, selle sees taas hingama ja ujuma õppides.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: