Houellebecqi lõputu öö. Mis aitaks meid, primaate?

Raamat „Serotoniin” on üksildane kulgemine perrooni lõppu, ajus ketramas leinamarss kustuvale libiidole.

Michel Houellebecq on bränd, kes meeldib või mitte. Tal on igiomane stiil ja teemavalik, teda pole võimalik kellegi teisega segi ajada. Märgina on ta alati mõjuv – ja tänapäeva lääne ühiskonna vaatlemiseks pole keegi teine suutnud ette panna nii teravtumedat filtrit.

Houellebecqi uusi teoseid oodatakse nagu Woody Alleni ja Lars von Trieri filme või Nick Cave’i ja Arvo Pärdi plaate. Võib nentida, et ah, tema eelmine teos puudutas rohkem, kuid tegelikult on nüüdses üleküllastunud pildis kõva sõna juba see, et keegi üldse massist eristub ja meelde jääb ning et miski väärib ootamist.