Iga hull on kunstnik
Vähemalt professionaalide arvates. “Solvates meduusi” koon-
dab ühe pealkirja alla naiviste, autsaidereid, külahulle, vaimust vaeseid, pühapäevakunstnikke ja täitsa segaseid Eestist, Soomest ja Prantsusmaalt.
Üritusel on eellugu. Kunstihoone varahoidja Sigrid Saarep on juba mõnda aega kogunud ja katalogiseerinud Eesti harrastuskunstnikke, Soomes on neli aastat sama asja ajanud Kaustinenu Kaasaegse Rahvakunsti Keskus. Prantsusmaal on erinevad inimesed rohkem kui 80 aasta jooksul koondanud Art Brut termini alla abcd kollektsioonis hullude kunsti kõikjalt Euroopast.
Võrdsed õigused
See näitus on kahtlemata ebadelikaatne, poliitiliselt ebakorrektne ja paljusid haavav, kuid osalt just seepärast tuumakas. Ta on ühe Euroopa Liidu 2000. aasta kultuuriprogrammi vahetu tulemus, milleni jõudmiseks püstitati hakatuseks loosung “Kõigile võrdsed õigused loominguks!” Eks ole, Joseph Beuys’i kunagine radikalism “igaüks on kunst-
nik” on 30 aastat hiljem saanud osaks Brüsseli kabinettide kantseliidist.
Asjaarmastajaid on juba nähtud, nende kunstki sellevõrra tuttavam. Küll aga on “hullumaja parimate kunstnike looming” siinkirjutajale täielik terra incognita ning just seepärast pakub talle kõige rohkem huvi kunstihoone suur saal asjaomase valikuga eelnimetatud prantsuse kollektsioonist, mille koostamisel on abiks olnud ka maailmanimega informalist-avangardist Jean Dubuffet Pariisist (tõsi, mitte oma loominguga).
Mind isiklikult kiusab teadmine, et kõik esinejad on jõudnud sellele näitusele seetõttu, et nad elasid trellitatud palatis. Mulle pole elamine “linna lähedal
maal” mingeid sotsiaalseid privileege toonud, ehkki pole välistatud, et Euroopa Liidus on ka selliste inimeste grupinäitusteks raha olemas. Samas pole minu elupaigas midagi ekstremaalset, ma valdan põhilisi sotsiaalseid konventsioone ja tean, mida üldjuhul peetakse kunstiks. Ja just seetõttu ei pääse ma Art Brut’i kollektsiooni. Minu psühhoosid ja neuroosid ei ületa veel uudise-künnist – psühhiaatrite, politseinike ja teiste kriitikute jaoks.
Kõnealused kunstnikud aga seisavad silmitsi vaid oma hapra fantaasiamaailmaga, mis kontrollib nende niigi kidurat sotsiaalset käitumist ega luba mõelda endast kui kunstnikust, kes läkitab üldsusele perioodiliselt kunstilisi teadaandeid.
Võitlus deemonitega
Nende eluks on võitlus oma sisemiste deemonitega, kelle vastu nad astuvad, pliiats ja paber peos. Pärast lahingut kukuvad relvad jumal teab kuhu ja vaid juhuse tahtel liugleb mõni joonistus ka ajaloo sülle. Selle saamisloo vaevalisus teeb kõnealuse kogu eriti väärtuslikuks.
Samas ei erine kunstihoone suures saalis rippuvad tööd teab kui suurel määral moodsa kunsti äärmustest, vähemalt mingit teistsugust kvaliteeti ei kohta.
Kui, siis ainult mõni üldisem tähelepanek – töödes puudub
struktuur, ülesehitus, üldine mahtude jaotus. Küll aga on kõvasti detaile, arabeske, vinjette, literatuurseid juhtumisi, seiku, arvandmeid, lõplikke tõdesid ja jutukesi. Mitu mõtet trügib korraga suus – eks talumees ütlegi just sellise asja kohta: “Segane jutt!”.
