Ka kõige filosoofiakaugemale inimesele on tuttavad kolm kaunist sõna: mõtlen, järelikult olen. Cogito ergo sum. Eri lauseid „..., järelikult olen” on nii enne kui ka pärast Descartesi välja mõeldud arutul hulgal. Tegelikult võib ju selle „järelikult olen” ette panna mis tahes tegusõna, sest inimene on üsna kindel, et ta on. Ilma olemiseta on raske olla, eks ole.

Vaevalt saab Descartesi pidada mõtleva subjekti olemise tõsikindluse avastajaks, ehkki ta ennast sellena kirjeldas. Tegelikult on sama mõtet veidi teisel moel sõnastanud mitu antiikaja filosoofi, näiteks Augustinus (eksin, järelikult olen) ja Aristoteles (tajun, järelikult olen). Descartesi kahtlus polnud ju midagi rabavat ega enneolematut, aga tõe või tõsikindluse kättesaamatuse tõsikindluse saavutamise võimalikkus on alati haarav. Isegi rabav. Kuna olen kirjutanud palju lühemaid ja pikemaid eri vormides töid olemisest, näivusest, eimiskist, mõttetusest jne, on loomulikult tulnud ette hetki, tunde ja päevi Descartesiga, üritades teda kuidagi õõnestada, sest muidu poleks ju huvitav. Ja ise ta käsib kahelda.


Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: