ILONA MARTSON: “Suudlen teid kõiki. Ikka teie tädi Agatha...”
Alustuseks üks anekdoot. Keegi vanadaam läinud panka asju ajama ja pidanud lõpuks tšekile alla kirjutama. Aga ta ei saanud aru, kuhu ja kuidas. “Kirjutage nii, nagu te tavaliselt kirjutate,” andis teller nõu. Seepeale võttis vanaproua pastaka ja kirjutas tšekile: “Suudlen teid kõiki. Ikka teie tädi Agatha...”
See anekdoot kargas järsku pähe, lugedes Agatha Christie’ järjekordset kriminaalromaani. Mitte et Christie poleks oma eluajal osanud tšekkidele alla kirjutada – ei –, pigem tajub tema detektiivilugusid ehmatava selgusega, et seda liigutavalt vanamoodsat maailma, millest tädi Agatha kui reaalsest kirjutada püüdis, ju tegelikult enam olemas ei ole. Kogu seda Niiluse aurikute, Idaekspresside, noorte kaunite pärijannade ja kohmakate luurajate maailma, kus lõunasöögiks pandi selga õhtutualett ja pärast mängiti tundide kaupa kaarte, ei eksisteeri enam ammu. Ja kui me seda maailma otsima läheks, ootaks meid parimal juhul dekoratsioonid – nagu hiljuti History Channelis näidatud filmis, mis püüdis rekonstrueerida Christie’ rännakuid araabiamaades.
Üks on aga kindel – just selle vanamoodsa veetluse, olustiku ja atmosfääri tõttu Christie’t tänapäeval hinnataksegi. Vähemalt on see üks olulisemaid argumente, miks mina – ja hulk mu tuttavaid – igal pühapäevaõhtul vaatab ETV-st “Poirot’d” ning vaatas omal ajal miss Marple’i juhtumeid. On olemas nimelt hulk vaatajaid, kelle jaoks vana hea Inglismaa näitlejatööd ja dekoratsioonid pakuvad enam silmarõõmu ja turvatunnet, kui CSI kriminalistid ja kodumaised reality-show’d kokku. Raamatutega on sama: hulgale lugejatest ei asenda Darja Dontsova või Patricia Cornwell iialgi vana head tädi Agathat.
Aga tagasi konkreetse romaani juurde. Õieti jälgib ju 1937. aastal ilmunud “Surm Niilusel” – nagu enamik Christie kuulsamaid teoseid – väga selgelt S. S. van Dieni sõnastatud klassikalise kriminaalromaani reeglistikku (1928), mida iga korralik krimikirjandusest kirjutav ülevaateartikkel tsiteerib. Ehk siis: detektiiviromaanis peab olema vähemalt üks laip, vähemalt üks ohver ja üks kahtlusalune; kahtlusalune ei tohi olla professionaalne kurjategija; armastus ei tohi detektiiviloos domineerida (kui seda üldse on); kahtlusaluste ring peab olema piiratud ja neil peab olema kindel positsioon raamatu ühe peategelasena. Mingi suvaline toatüdruk või inimene tänavalt ei tohi olla mõrtsukas! Kõigele peab leiduma mõistuspärane ja loogiline seletus, mingit müstikat esineda ei tohi. Ja lõpuks, detektiiviromaanis pole kohta kirjeldusel ega psühholoogilisel analüüsil.
Tänapäeva detektiivikirjandus on neist reeglitest ammuilma loobunud, kuid tädi Agatha peab neist rangelt kinni. Võimalik, et ta ei osanudki teistmoodi kirjutada – näiteks suurem asi armastuslugude jutustaja pole ta ju kunagi olnud. Kuid just kindel reeglistik teeb tema romaanidest omamoodi aabitsa neile, kes krimikirjanduse maailma alles sisenevad. Ja kuna sisenejaid on alati rohkem kui jätkajaid, on Agatha raamatute müügiedu jätkuvalt garanteeritud.
Lõpud ei taha meeles püsida
Siiski valdab Christie jutustajana üht väga huvitavat omadust, mis mind kui lugejat alati on imestama pannud. Nimelt ei püsi tema räägitud detektiivilood iial meeles pikemalt kui mõned kuud. Olen Christie’t vahelduva eduga lugenud ehk oma paarkümmend aastat – lisaks vaadanud võimalusel tema romaanide põhjal tehtud filme, teatritükke ja telelevastusi. Tunnistan, et aeg-ajalt kipub mõni asi ka korduma. Kuid eeskätt saab tema lugusid identifitseerida eredate detailide järgi. Näiteks “Surmast Niilusel” on lugejal kindlasti meeles tohutu kivikamakas, mis langeb kõrgustest alla iidset templit imetleva turisti poole. Loo intriig seevastu on mälust nagu peoga pühitud.
Kuidas autor seda teeb, on täiesti arusaamatu. Kuid just see aitab paljusid tema lugusid korduvalt nautida. Nii et kui kellelgi on kodus raamaturiiul ligi 80 Christie’ krimkaga, võib ta rahulikult alustada esimesest, kui viimane on
läbi loetud. Sest niikuinii ei mäleta, millest seal juttu oli.
