ILONA MARTSON: Karm tegelikkus raamatupoes: Anderseni aastal ilma Andersenita
Ülesanne osutus kaugelt keerulisemaks, kui alguses arvasin. See võib-olla ei kõla usutavalt, aga nii see on: kuulsa taanlase eestikeelseid muinasjututõlkeid ei müüda mitte üheski Tallinna raamatupoes! Venekeelseid ja ingliskeelseid müüakse, eestikeelseid mitte. Ja seda ajal, mil terve maailm tähistab kuulsa muinasjutuvestja 200. sünniaastapäeva ning Taani saatkonna ja kultuuriinstituudi eestvedamisel toimub ka Eestis massiliselt Anderseni üritusi.
Tõsi, veel jõulude ajal sai Anderseni jutte osta suisa kiloga. Kirjastus Sinisukk lasi hinna alla kahel muinasjuturaamatul, vendade Grimmide ja Anderseni omadel. Need väga paksud, väga värviliste piltidega raamatud olid saadaval kõikvõimalikes selverites, prismades ja suurtes raamatupoodides. Värviliste piltide varjus võis asjatundmatul ostjal tähelepanuta jääda, et tõlgitud oli läbi inglise keele ja et tegu oli originaalipõhise ümberjutustusega. Kahjuks on tänases ajas tavaline, et Anderseni käänatakse ja väänatakse, kes kuidas oskab. Alles möödunud pühapäeval näitas Eesti riigitelevisioon multikat, kus inetu pardipoja sõbraks oli saanud rotipoeg
See selleks. Nüüdseks on jõulud läbi ja hooajakaubaks mõeldud Anderseni raamatud otsas. Kuigi just praegu võiks mõni tema kirjutatud kuulus muinasjutt jällegi müüki tulla. Ja seda korralikus tõlkes taani keelest ja eesti oma autori illustratsioonidega. On see siis palju nõutud, et raamatuletil oleksid “Pöial-Liisi”, “Lumekuninganna”, “Metsluiged”, “Vankumatu tinasõdur”, “Ööbik”? Tegu on igihalja klassikaga, mida on lugenud mitmed erinevad põlvkonnad. Anderseni on tõlkinud Koidula ja Tuglas, Lea Nurkse ja Anna Haava, Hugo Raudsepp ja Henrik Sepamaa. Mainekatest illustraatoritest rääkimata. Muide, praegu on rahvusraamatukogus kahel korrusel väljas näitus eesti kunstnike Anderseni-illustratsioonidest läbi aja. Soovitan soojalt minna ja vaadata, sest lootust, et need uuemad ka raamatusse saavad, kahjuks pole.
Siit ilmselt see probleem algabki. Paraku on nii, et eesti lasteillustratsioon on jäänud lastekirjanduse kõrval inetu pardipoja rolli. Kui kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital toetab lastekirjanikku päris kenasti, siis illustraator võib kunsti sihtkapitali toetusest suu puhtaks pühkida. Tahtjaid on nii palju, et raamatukunstnik lihtsalt ei pääse löögile.
Millal veel, kui mitte nüüd?
Aga kui uusi illustratsioone on kallis tellida, miks siis mitte avaldada n-ö nostalgiaraamatuid? Küsisin viimasel lastekirjanduse ümarlaual kirjastajate käest, miks Anderseni välja ei anta. Värviliste illustratsioonide avaldamine on kallis ega tasu ennast ära, vastas ühe suure eesti kirjastuse juht. Et Siima Skopi illustratsioonidega “Pöial-Liisi” uustrükki osteti küll, aga üks teine raamat olla seisma jäänud. No kahju, aga samas tõuseb huulile kiuslik küsimus: kas siis need kümned kitspiltidega väikelasteraamatud, millest raamatuletid kirendavad, müüvad tõesti paremini? See on natuke ka prioriteetide küsimus, mida välja anda ja mida mitte.
Aga jätkakem kurioosumitega. Ilmselt samadel – finantsilistel – põhjustel on ainus eesti keeles ilmunud Anderseni monograafia kirjutatud vene autori Irina Muravjova poolt ja ilmunud Eestis 1973. aastal! Anderseni-aastal olnuks kaasaegse monograafia väljaandmine kopsakas kultuuritegu. Kuuldavasti püüdis üks kirjastus seda ka teha. Taanlased olid nõus asja teatud summaga toetama, kuid toetama pidi ka Eesti riik. Ent Eesti riigil oli oma rahaga muudki peale hakata. Nähtavasti tuleb leppida, et ainus Anderseni-aasta uustrükk on peagi Loomingu Raamatukogus ilmuv autobiograafiliste viidetega lugu “Peer Õnneseen”. Tõdegem, et ikka väga kesine saak.
Raske on uskuda, et üks kuulus klassik “ei müü”, kui ühe aasta jooksul teeb hulk raamatukogusid tasuta promotööd, korraldab lugematuid muinasjutuviktoriine ja võistlusi, mitmed teatrid mängivad edukalt Anderseni, saalid on täis, teles jooksevad multikasarjad, onu Raivo jutupliiats tegutseb, Falck ehitab Anderseni-teemalise lumelinna ja lapsed üle Eesti peavad ettekandeid kirjaniku loomingust. Millal siis veel Anderseni välja anda, kui mitte nüüd?! Kirjastajad on lihtsalt ühe magusa piruka maha maganud.
Tõsi, Anderseni aasta raames plaanib Taani kultuuriinstituut sügisel mahukat tõlkeaktsiooni, kus kõik Eesti neljandate klasside lapsed saavad omale kingiks ühe Anderseni muinasjutu. Idee on väga hea, kuid ka see raamat ei jõua poodi. Küll aga jõuab poodi kõikvõimalik värviline sodi, millel tõeliselt hea lastekirjandusega vähe pistmist. Ja lapsevanem on sunnitud seda sodi ostma. Parema puudumisel.
