ILONA MARTSON: Mullu kõige rohkem müüdud raamatu otsinguil
Kolmapäevahommikune Postimees avaldas kolmandal leheküljel Eesti kirjastuste liidu edetabeli, mille järgi kolm enimmüüdud raamatut on “Harry Potter ja segavereline prints”, “Suur maailma atlas” ja Lauri Vahtre “Eesti rahva lugu”.
Uudis oli korrektselt ja selgelt vormistatud. Ometi oskab sellest infost järeldused teha vaid professionaal. Kui tavalugeja loeb lehest, et mõni raamat on edetabeli tipus, siis võtab ta selle lihtsalt teadmiseks ja läheb eluga edasi. Kes see ikka viitsib asja lähemalt uurida ja leida, et meie suuremate raamatupoodide aasta jaemüügi tippkümned näitavad hoopis muud?
Olen aastaid jälginud Eesti raamatuedetabelite kujunemist ja võin öelda, et igal tabelil on oma head ja vead. Adekvaatse pildi raamatuturul toimuvast saab vaid kolme edetabelit kõrvuti pannes. Miks see nii on?
Ühest küljest tegutseb Eestis kirjastajaid, kes Eesti kirjastuste liitu ei kuulu. Ja raamatupoodide aasta müügi tipus on eesotsas palju just nende kirjastajate raamatuid. Kuid esineb ka omaette fenomene – nagu näiteks kirjastus Ersen. Ta kuulub kirjastuste liitu küll, aga ikka oma andmeid ei avalda. Ei taha ja kõik. Kuigi selle kirjastuse välja antud massikirjandus, eriti Dan Browni raamatud, mõjutavad kahtlemata kujunevat bestsellerite üldpilti.
Olen kaugel väitest, et kirjastuste liidu edetabel ei ole usaldusväärne – ainsana Eestis toob see välja reaalsed müügiarvud. Ei saa ju unustada, et suurtes linnades tegutsevate raamatupoodide kõrval (millele lisanduvad ostukeskuste müügiosakonnad) on olemas ka ülejäänud Eesti. Ja selle Eesti jaoks on väga olulisel kohal postimüük. Kirjastuste liidu edetabeli esiotsa müügiarvud ongi kujunenud suures osas Suure Eesti Raamatuklubi panust arvestades. Lauri Vahtre “Eesti rahva loo” edu on sellel taustal siiski üsna üllatav. Muidugi on õudselt ilus, et eestlased oma rahva ajaloo vastu sellist huvi tunnevad, aga millegipärast ei ole see avaldunud teiste analoogsete ajalooraamatute puhul.
On küll päris õige, et kirjastuste liidu menukite tabel ei sisalda mõningaid kampaaniatooteid – näiteks raamatkalendrit “Maalehe aastaraamat” või Hans Christian Anderseni “Pöial-Liisit”. Läheb ju esimene koju igale Maalehe tellijale ja teise said kingiks Eesti koolilapsed. Kuid kokku trükiti “Pöial-Liisit” üle 20 000 eksemplari.
Trükimeedia tiiva all
Raamatupoodide edetabeleid analüüsides selgub ka üks tendents, mida kirjastuste liidu tabelist ei märka – aina suuremateks tegijateks kujunevad trükimeedia tiiva all tegutsevad väljaandjad: kirjastus Maalehe Raamat, Eesti Ekspressi kirjastus, Eesti Päevaleht, eelkõige aga Ajakirjade Kirjastus. Lisaks viimati mainitud tegija ülimenukatele Lia Virkuse ja Angeelika Kangi kokaraamatutele saatis väga suur edu ka aasta lõpus ilmunud algupärase lastekirjanduse kogumikku “Ruttu tuttu”.
Mõistagi seab trükimeedia turuletulek kirjastajana väikekirjastaja ebavõrdsesse seisu, eeskätt seetõttu, et trükimeedial on soodsamad reklaamivõimalused. Kuid samas näitab tabel sedagi, et paljude menuraamatute autorite taga on siiski väikekirjastused – näiteks Pilgrim, mis annab välja Paulo Coelhot, või luuleraamatuid välja andev Verb. Nii et väikestel tegijatel on kujunenud situatsioonis ikkagi tegutsemisvõimalus.
Millest Lauri Vahtre teose müügiedu?
Silvi Villo, kirjastus Ilo
Lauri Vahtre “Eesti rahva lugu” on igale eestlasele mõeldud, väga hästi, ladusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat – siit ka müügiedu. Tegelikult polnudki raamatuturul pärast Eesti iseseisvumist sellist igamehe harivat teost eesti ajaloost, mis oli väga kahetsusväärne, kuna paljud olid omandanud oma ajalooteadmised Nõukogude propagandast mõjutatud ajalooõpikute järgi. Kirjastatud on küll häid perioodiülevaateid, elulugusid või teaduslikumat ajalookirjandust, kuid rahvuskeskse ajaloo kõikehõlmav “lauaraamat” puudus.
See auk vajas täitmist ja koos autori ning Suure Eesti Raamatuklubiga kirjastasime Eesti ajaloo faktitäpse, kuid muhedalt loetava eluolu, traditsioonide ja kultuuritausta ülevaate. Meil on eriti hea meel, et edetabeli tippu jõudis just üldhariv eesti autori raamat, mis on kindlasti oma sisu ja kandevõime poolest eestlase identiteeditundele laiemalt oluline .
Suure Eesti Raamatuklubi kultuurihuviline lugejaskond haaras raamatu sellise innuga, et jaemüüki jõudiski neid väga vähe. Väärtustame teose teaduslikku täpsust ja objektiivsust.
Millest maailmaatlase müügiedu?
Hardo Aasmäe, Eesti Entsüklopeediakirjastus
“Suure maailma atlase” jõudmisel menuraamatute esikolmikusse on mitu põhjust. Esiteks on tegemist ainulaadse teosega – see on suurim seni ilmunud eestikeelne atlas, mille enam kui 280 kaardil käsitletavad loodus- ja ühiskonnanähtused puudutavad ka Eestit ning annavad kõikvõimalikeks võrdlusteks vajaliku taustateabe.
Teiseks on tegemist “Eesti entsüklopeedia” ühe osaga. Eelmise kaardiköite ilmumisest 1989. aastal on maailm palju muutunud. Uues atlases kajastuvad maailma riikide poliitilises ja majanduslikus olukorras toimunud muutused.
Oluline on ka atlase registri (sisaldab üle 60 000 kohanime) lai kasutusvõimalus. See on suureks abiks Eesti ajaloolise kirjavara mõistmisel, kuna registris kajastuvad viimase paarisaja aasta muutused maailma kohanimedes. Kui atlasest ei leia kõiki varasemaid nimekujusid, siis täiendavat teavet on võimalik saada EE artiklitest.
Kolmandaks on tegemist püsiväärtusega teatmeteosega, mida on võimalik kasutada aastaid.
Poemüük on vaid osa liidu edetabelist
Kristiina Raid, Eesti kirjastuste liit
Raamatupoodide ja kirjastajate edetabelit siiski võrrelda ei saa. Sest poodide müügiedetabel moodustab vaid ühe osa kirjastuste liidu edetabelist. Hulk raamatuid jõuab lugejani aga väljaspool raamatupoodide arvestust. Kirjastajate edetabelis ongi ülemise otsa suure ülekaaluga hõivanud eri raamatuklubidele müüdud raamatud. Nii jääb tõenäoliselt ka edaspidi.
Veel on näha, et ilukirjandust on tabelis suhteliselt vähe (esimese 50 seas on ainult 10 ilukirjandusteost). Tabeli esimese osa moodustavadki põhiliselt sõnaraamatud ja tarberaamatud. Kuna kirjastatav ilukirjanduse hulk on aga pidevalt väga suur (tõenäoliselt suurem kui huviliste hulk) ning valik seega väga lai, siis on karta, et lähiajal ilukirjanduse tiraaid ka eriti ei tõuse. Õnneks ei saa eelöeldu ja tabeli põhjal teha järeldust, et eesti inimesed ilukirjandust ei loe. Kui panna siia kõrvale raamatukogude laenutuste edetabel, siis saame suure tõenäosusega absoluutselt teise pildi: tarberaamatuid ostetakse ja kingitakse, ilukirjandust laenatakse sõpradelt ja raamatukogust.
