Imbi Paju: tragöödia käsitlemine nõuab loojalt taktitunnet ja empaatiat
Vaata videot: Imbi Paju räägib oma raamatust
••Miks sa Eesti pärast südant valutad?
Ütlen oma uue raamatu „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” eessõnas, et me kõik oleme teinud midagi valesti, kuid me oleme kõik teinud ka midagi õigesti. Ja tähtis on aru saada, mis see on. Hakkan muretsema siis, kui mulle tundub, et meil pole piisavalt intellektuaalseid ja empaatilisi võimeid ja taktitunnet, et käsitleda möödunud aja tragöödiaid, mis mõjutavad ka meie tänapäeva. Sest taktitunnet ja empaatiat vajame iga päev, ükskõik mis eluvaldkondade probleemide lahendamisel, oma iseseisvuse ja elu mõtestamisel.
••Kas võib öelda, et avad valupunkte terve Eesti eest?
Ma võin öelda, et teen seda koos paljude eestlastega. Oma raamatu „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” eessõnas tänan paljusid inimesi, kes on mind minu loomingulises töös aidanud. Mind paneb iga kord võpatama, kui mõni meie haritlane ütleb Soomes või kirjutab, et eestlased ise oma ajaloo ja minevikuga ei tegele. Nii „Tõrjutud mälestustes” kui ka kõigis järgmistes teostes ma muud ei teegi, kui tsiteerin meie ajaloolasi ja mälu-uurijaid. Minul on lihtsalt oma käekiri ja võib-olla ma püüan näidata ka seda, et inimsuse pimedal poolel, mis on seotud vägivalla ja inimelu haavamise ja hävitamisega, on alati ja igal pool sarnane käekiri ning sarnased tagajärjed.
••Sinu looming, niihästi raamatud kui ka filmid on oma olemuselt distsipliinideülesed. Oskad erakordse tavalise inimese elu siduda kokku ajaloo, psühholoogia, ilukirjanduse, elulookirjutusega. Näitad, kuidas iga inimene on osa ajaloost ja kuidas ajalugu elab edasi praeguses hetkes. Kuidas sa selleni jõudsid?
Ma polegi selleni teadlikult jõudnud, vaid see on minu viis asju näha ja perspektiivi seada. Suurte riikide kokkulepped, poliitilised mängud, majanduslik ahnus jätavad alati sarnased jälgi. Tähtis on aru saada, kuidas need mõjutavad meie arusaamade ja mõtlemise kaudu tänast päeva ning kuidas need kujundavad meie käitumist.
••Kust ammutad inspiratsiooni?
Inspiratsiooni ammutan ma kunstist, kirjandusest, muusikast ja inimestega suhtlemisest. Mu vanaema õpetas mind juba lapsepõlves elu kaunidust nägema.
Näiteks inspireerib mind hetkel eesti-vene kirjanik Andrei Ivanov. Tema romaan „Peotäis põrmu” on olnud see, mille olen võtnud välja, kui lähen esinema, et rääkida mineviku jälgedest tänases päevas. Andrei teos räägib juurtetusest, armastuse puudumisest ja sellest, et me ei peaks ülistama pronkssõdureid, vaid oskama näha, et Gulag ja Auschwitz on sümboolselt inimsuse pime pool, meie enda kätetöö. Tema sõnum on, et elu on tähtsam kui surm.
••Korraldad oma kodukülas Võtikvere raamatuküla päeva, mis on aasta-aastalt kasvanud. Kuidas üks küla nõnda ühiselt hingama panna?
Jah, olen meie kogukonda Võtikveres 13 aastat üles ehitada püüdnud, me oleme pidanud õppima, kuidas üksteist vastastikku tunnustada ja erinevust respekteerida. Me ei võrdle, kas keegi on parem või halvem, oleme kõik võrdsed ja peame üksteisest lugu. See on õpitav. Mul on hea meel, et sain seekord esitleda oma uut raamatut oma kodukülas ja külainimesed tegid küla ilusaks ja presidentki tuli kohale.
••Kust saad vaimset tuge?
Ma tahaksin öelda, et tegin iseendaga armastuse sakramendi ja selles aitab mind budismiga tegelemine, ka laulmine. Mul on üks väga hea vanem sõbranna, ameeriklanna Vivienne Sinclair, president Jimmy Carteri nõuandjate rühma kuulunud naine. Tema on mulle õpetanud, kuidas hoida optimismi elus ka siis, kui pahatahtlikkus sind tummaks lööb.
