Indrek Hargla juhtum
Indrek Harglal on ühe aasta jooksul ilmunud kolm raamatut. Möödunud talvel lühijutukogumik “Nad tulevad täna öösel”, suvel ulmeromaan “Baiita needus” ja nüüd siis põnevusromaanina serveeritav “Pan Grpowski 9 juhtumit”.
Selline ilmumissagedus võiks tekitada kahtlusi, et tegu on grafomaaniga. Aga ei, ilmavalgust näeb lihtsalt õige mitme viimase aasta toodang. Omas ringkonnas ammu tunnustatud Hargla on kirjanduse perifeeriast, ulmeajakirja Mardus veergudelt ja võrguajakirjast Algernon, asunud teele eesti kirjanduse peavoolu suunas.
Kes on too müstiline Pan
Grpowski? Väidetavalt üks Hargla loomingu populaarsemaid tegelasi. Eraelus on Misczyslaw Grpowski vaikne väike poola pan, kes peab Varssavis tasakesi raamatuantikvariaati ja kelle lemmikteos on Stanislaw Lemi “Solaris”. Ent tema tõeline kutsumus on eksortsism, vaimude väljaajamine. Ja selles vallas on Grpowski tõeline meister.
Hargla on väitnud, et kombineeris oma tegelase kahest nimest, poola ulmekirjanikust Sapkowskist ja tema teose peategelasest Geraltist. Ent mis on sellest eesti lugejal, kes pole lugenud ühtegi Sapkowski raamatut? Pigem meenub Christie kuulus belglane Hercule Poirot ja tema mustad vuntsid.
Ka Grpowski reisib sarnaselt Poirot’le ringi ja lahendab juhtumeid. Me kohtame teda inglise kummitustelossis, Norra polaarjoone taga, Itaalias, Taanis ja isegi Aafrikas. Eriti suure armastusega on Hargla kirjeldanud aga Poolat, Grpowski kodumaad. Ent, erinevalt Poirot’st, ei õnnestu Grpowskil enamasti kurjategijat tabada.
Üleloomulikku kurja saab tõrjuda, mitte hävitada, ja Hargla püsib teadlikult õudusfantasy Ïanri piirides. Nauditav on kirjaniku iselaadne huumor, ladus jutustamisoskus, teadlikult klassikalist detektiivkirjandust matkiv stiil.
Harglat on mõnus lugeda. Muidugi on tegemist meelelahutusega, mis ei pretendeerigi olema “suur”. Ent teinekord võib nimelt kvaliteetse meelelahutuse puudumine olla see, mis tänapäeva lugeja raamatutest eemale peletab. Seega täi-dab Hargla olulist tühikut eesti kirjandusväljal. Ja täidab auga.
