Indrek Hargla võimalike maailmade võimalikkus
Pärast lugemist oli äraspidine “pettumus” suur. Tegu on üllatavalt küpse ja samas meeldivalt vanamoelise teosega. Kahtlasevõitu komplimendina võiks lisada, et justkui polekski eestlase kirjutatud, nagu mõned aegadest ammustest meenuvad raamatud: Ristikivi ajalooainelised romaanid, Valtoni teos Tšingis-khaanist, Leo Metsari Julianuse-sari
Selliseid raamatuid ilmus ka “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarjas. Iseasi, kui palju seda tüüpi kirjandusele tänapäeval lugejaid jätkub. Filme vaadatakse ikka, seda küll. Kuid näiteks omal ajal täiskasvanutele mõeldud ülipopulaarsed Scotti, Stevensoni, isegi Dumas’ ja Hugo romaanid on ajapikku taandunud laste- ja noorsookirjandusse. Taganemine jätkub.
Ulmet siiski loetakse, suur tõmme on ka ühemeheajus sündinud pseudomütoloogiliste Umwelt’ide poole. Tundub, et ka ajalooainelise pika proosa kirjutamine on oma olemuselt eskapeerumine omailma.
Mis on ulmekirjandus?
Kas “Palveränd Uude Maailma” on ulmekirjandus? (Sellega ju Harglat seostatakse). Minu meelest mitte eriti. Pigem on see alternatiivne ajalugu, millest viimasel ajal on rohkesti ilmunud ka “teaduslikke” käsitlusi, kus hüpoteeside arutus ületab juba igasugused piirid, nagu näiteks kõikvõimalikud Graali tõlgendused, Jeesuse surilina saladused, templirüütlite tembud, vabamüürlaste vembud Sinna mahub ka kellegi soomlase üllitatud Pätsi elulugu.
Üldse aga kipuvad ulmekirjanduse asjatundjad ulmesse annekteerima teisigi valdkondi, kus on ülekaalus hoopis muud väärtused. Jah, ulmelisust leidub paljude loomingus, isegi Tammsaarel, kuid ometi pole ta ulmekirjanik.
Mis aga ajaloosse puutub, siis iga teaduslikki ajalookäsitlus on omal kombel alternatiivne ja subjektiivne. Oletuste ja arvamustega täidetakse musti auke ja võõbatakse valgeid laike.
Tundub, et Kristuse-ealine pseudonüümikandja Indrek Hargla on teinud enne kirjanduslikule palverännakule asumist tõhusat eeltööd. Tal on olnud loometehnilistes küsimustes ka tublisid abimehi, keda ta hea Lääne tava kohaselt raamatu avalehel kenasti tänab. Kas lõpuleheküljel kirjutamispaigaks kuulutatud Kopenhaagen on või pole fiktsioon, seda ei tea meie mitte.
Niisiis – usupuhastusaegne Euroopa ilma Karl V-ta. Reformatsiooniga heitlevad ja Uut Maailma koloniseerivad teised.
Poliitilist geograafiat on mõneti deformeeritud. Kui Aarne Rubenit paelus eelkõige Aidanni ja Gretheli (Hans ja Grethe?) armastuslugu (Arter, 26.04.2003), mis annab makroajaloolisele taustale inimliku mõõtme, siis mina selles erilist uudsust ei näinud. Eesti kirjanduses ehk küll, kuid maailmast teame selliseid story’sid palju.
Just siin torkas vahest tahtmatugi matkimine kõige rohkem silma. Neiul on ebaharilik võime leeke sünnitada, mistõttu teda nõiana jälitatakse. Tule element, vaadeldav ajastu ja mõned isikud ühendavad raamatut Valeri Brjussovi “Tuleingliga”.
Kauge aja heiastus
Alternatiivsest ajaloost on mõttetu otsida anakronisme, sest neid ju sinna suisa siiratakse. Olustikutruudus on siiski oluline, suuri apse silma ei hakanud, üksnes mõnda nimekuju võinuks korrastada ja ühtlustada.
Ladinapärasele Bavariale oleks tulnud küll eelistada Baierit – kuid kes ütleb, et mõeldud on just sedasama maad. Vahva leid on Vahimeeste Ordu embleemi kujutis: ristatud S-tähed vihjavad nii SS-ile kui ka svastikale. Peapiiskop Martin Lutherile on omistatud füürerlikke jooni.
Seiklusi jagub küllaga, palverännuteede jälgimiseks tuleb appi võtta maakaart. Sisse on põimitud ladina-, oktsitaani- ja kastiiliakeelseid värsse, müüte ja legende ning hermetistlikku salavara. Veel sajandeid hiljem ehmatab Roncesvallesi mäekurus kohalikke baske Rolandi sarvehääl, nähakse kangelast ennastki. See on väga kauge aja heiastus – võrreldav sellega, kui meie kõrvu kostaks Madisepäeva sõjakisa ja Lembitu hüüd.
Kui Brjussov on tuntud maagi ja alkeemikut Nettesheimi Agrippat kujutanud eluõhtusse jõudnuna, siis Harglal tegutseb ta keskealise, täies jõus mehena. Agrippa võime liikuda paralleelmaailmades (Matrix mundi) ja elada seetõttu justkui mitmeid elusid on Gretheli tule-süütamise kõrval peaaegu et ainus üleloomulik joon kogu romaanis. Lähedasteks ja inimlikeks on manatud hulk ajaloolisi isikuid: karm konkistadoor Cortés, indiaanlastesse kaastundlikult suhtunud paater Las Casas, kellele võlgneme tänu hindamatute ülestähenduste eest – kui palju me muidu Uue Maailma avastusloost teaksime? Ka Malinalli (Marina) on päriselt elanud.
Tung Uude Maailma ühendab erinevaid tegelasi, ja sinna nad ka jõuavad, igaüks omal eesmärgil. Seal jõuavad õndsusse Aidann ja Grethel ning lõpeb Agrippa maine teekond – selles maailmas. Taamal rannavetes terendab mauride uskumatult võimas laevastik ja Ameerika asustamislugu teeb tõenäoliselt suure käänaku.
Kui poleks olnud kuningas Alfred Suurt, oleks Inglismaa praegu vist Skandinaavia riik. Mis aga oleks saanud sellest maast seitse sajandit hiljem, kui torm poleks tabanud hispaanlaste Võitmatut Armaadat? Või maailma teises otsas asuvast saareriigist Jaapanist, kui jumalik tuul kamikaze poleks kahel korral hävitanud mongoli laevade müriaadi, misjärel nood enam kunagi Jaapanit ei rünnanud? Matrix mundi. Aegruum hammustab end sabast nagu keskaegsete maagide Uroboros-madu. Kõik on üks ja ühtne, kõik on seesama. Võimalike maailmade võimalikkus
