Inese ja Napsteri väljakutse
MUUSIKA. Üks tuntud kriitik on rääkinud ajaarvamise nihestatusest popmuusikas. Nii ulatusid nood paljukiidetud kuuekümnendad tegelikult järgmise kümnendi algusesse ning kaheksakümnendad algasid popmuusika jaoks alles kusagil 1984. aastal. Seda keerulisem on mingeid põhjapanevaid tähelepanekuid vaid ühe aasta lõikes teha.
Muidugi toimus lõppenud aastal mõndagi põnevat. Ilmus trobikond suurepäraseid albumeid ja oma sada korda rohkem selliseid, mille meenutamine juba nädal pärast väljatulekut õudusjudinaid tekitas. Et kogu vaadeldav maailm suuresti konfliktidel ja valimatult teineteisele pasunasse andmisel põhineb, siis näägeldi nüüdki kaunis vihaselt. Poliitilise korrektsusega pole popkultuuri tähelepanu väärival osal midagi pistmist.
BRAINSTORM KORJAS KOORE. Kohalikku suveräänset popmuusika konteksti võib küll ette kujutada, kuid paraku (või õnneks, tont seda teab) pole Eesti Soome. Siinsed protsessid on mujal toimuvaga ehk liigagi orgaaniliselt seotud. On muidugi Eestiski omad anomaaliad ja ainult siin arusaadavad (?) nähtused, kuid nendega tegeleb teist tüüpi ajakirjandus. Ja tegeleb kohati nii energiliselt, et piir tegeliku ja kujuteldava vahel teinekord üpris ähmaseks kisub. Ja see on omamoodi lõbus.
Claire’s Birthday tõi Eestisse taas vahepeal ununenud staari-kvaliteedi. “Minge te kõik õige p....”- hoiak muutis ülearu viisakaks kuivanud kohaliku muusikapildi väga vaatamisväärseks. Paraku ei järgnenud esimesele raadiohitile teist ja nagu keegi tabavalt märkis, korjas Brainstorm selle koore, mis õigusega kuulunuks hoopis Vaiko Eplikule.
Kummati tuli üks möödunud aasta positiivsemaid üllatusi sealt, kust seda uneski ei oleks osanud oodata. Oma Eurovisiooni lauluvõistluse hämmastavas ihaluses moodustab suur osa eestlasi üpris marginaalse seltskonna. Lääne-Euroopa meedias paremal juhul vaid nõutut kätelaiutamist esilekutsuv kitshilaat on mingil veidral moel siinse popmuusikaelu tippsündmuseks tähtsustatud.
INES PURUSTAS UNELMA. Meil on välja kujunenud selge stereotüüp täiuslikust eurolauljast – Mary Poppinsi kombel sulnilt naeratav verinoor naisterahvas, kes piinliku korrektsusega euro-onude juhtnööre jälgib, kadestamisväärse malbusega stilistide iga järjekordse idee geniaalseks kiidab ja heldekäeliste sponsorite nimesid suvalisel võimalikul hetkel mainimast ei väsi. Ehk kiiva täpsusega kõigist kirjutatud ja kirjutamata reeglitest kinnipidav mõtlemisele minimaalselt aega raiskav laps.
Eda-Ines Etti lõi selle unelma halastamatult sodiks. Ei ta naeratanud. Ei üritanud kõigile agressiivselt meeldida. Esindas pigem iseennast kui kohaliku pööbli ettekujutust “edukusest”. Ines osutus iseseisvamaks, kui Stockholmis Taani vanataadid kuningaks kuulutanud jõuk suudaks taluda. 12 points!
Hüsteeriline internetiseerumine jätkus eelmisel aastal täie auruga ja kisma Napsteri ümber veenis ilmselt ka suurimaid skeptikuid selles, et suurte plaadifirmade ainuvalitsemise aeg hakkab ümber saama. Napsterile õnnestus suukorv küll pähe tõmmata, kuid tegelikult on hiiglaslikud meelelahutuskontsernid aastaid oksa saaginud, millel ise istuvad. Nüüd murdus see kõva raksuga ja iga taltsaks hirmutatud Napsteri asemele kerkib kümme uut. Melomaan võidab sellest sajal juhul sajast, sest Kanada kärakavabrikantide ja Jaapani tehnikagurude kontrollitud muusikamaailmale kerkib vastukaaluks kiirema reageerimisvõimega võrgukeskkond. Ja vähemalt esialgu suudab see kaduma kippunud tasakaalu taastada.
