Brad Silberingi filmi “Inglite linn” (“City Of Angels”) järgi on patuhõnguline Los Angeles tegelikult inglite linn, kus pikkades mustades mantlites, erandlikult nägusad inglid jälgivad linnaelanike elu ning külastavad meelsasti raamatukogusid. Üks neist taevasaadikutest armub maapealsesse luust-lihast inimesse ja otsustab saada samasuguseks. Film on uus, kuid kahvatum variant tosina aasta eest valminud saksa reÏissööri Wim Wendersi filmist “Taevas Berliini kohal” (Der Himmel über Berlin).
Berliini linnatänavad on vahetatud Los Angelese vastu, kus ingel Seth (Nicolas Cage) armub kenakesse kirurgi Maggie Rice (Meg Ryan). Wendersi filmis armub ingel (Bruno Ganz) imeilusasse köietantsijannasse (Solveig Dommartin).
Ingel Sethi ülesandeks on juhatada äsjasurnuid järgmisse ellu ehk siis kõigevägevama hoovile. Saabunud järjekordse kandidaadi järele näeb inglimees imeilusat kirurgi Maggie’t ja armulugu hakkab põimuma.
“Inglite linn” on tugevate näitlejatöödega ja erakordselt hea operaatoritehnikaga linateos. Filmis on korduvalt kasutatud kaamera liikumist vastassuunas – paremalt vasakule –, lahendamaks üleminekud ühelt sündmuselt teisele üllatuslikult. Atraktiivsed lähikaadrid ja läbiva joonena taustaks kumav oranÏikarva valgus annavad armuloosse pinevust ja salapära. Filmi visuaalsed kompvekid on linnulennult ülaltvaates kadreeritud avarad linnapildid, mis mõjuvad imposantselt tumedate mantlitega ingli siluettide taustal.
Nicolas Cage ja Meg Ryan armunutena sobivad teineteisele ideaalselt partneriteks. Cage oma suurepärase ümberkehastumisvõimega veenab vaatajaid isegi mantlis inglina ning Ryan on teadupärast loodud mängimaks armastajaid.
Kolmas kandev roll inglite linnas on dr Rice’i salapärasel patsiendil Nathaniel Messengeril (Dennis Franz). Messenger on ingel, kes ennast vastu maad kukutanud ja seejärel inimeseks saanud ja elab parasjagu maitsvat väikekodanlikku jõudeelu koduste grillipidudega ning lastelastega.
Teleekraanilt tuttava ja mitmete Emmy auhindadega pärjatud Franzi osatäitmine on igati suure ekraani vääriline, kuid filmi võlu kahandab tema detektiivirolli taak, mis jõuab meie teleekraanile seriaalis “NYPD Blue”. Paradoksaalse momendina mängis Wim Wendersi originaalfilmis sama osa Peter Falk, kes tuntud teleseriaali “Columbo” detektiivina.
Lõpukaadrite ajal peaksid vähemalt kõik naisvaatajad pisaratest nõrguma, eriti tundes kaasa luitunud teksastes inglile, kes maapealse elu “lummuses” oma elu ainsat armastust leinab.
Kes pole näinud Wim Wendersi suurepärast algupärandit, saab ehk veidi teistsuguse elamuse kui tavapärastest Hollywoodi läägevõitu armulugudest. “Taevast Berliini kohal” näinutele pole pakkuda filmi-elamust, mis originaalist üle hüppab.
