Kolmele etendusele müüdi kokku üle 1500 pileti (neist 168 Lavaauku). Foto: Siim Vahur

13. juuni. Linnateatri lavaauku voorib tasapisi inimesi. Eriolukorrajärgne aeg tähendab, et turvalises teatrimassis olla pole võimalik, igaüks on olude sunnil igal juhul indiviid. Ikkagi 2 + 2. Ma ei ole enne oma koha leidmist jõudnud lava keskel olevat maja põhjalikumalt jälgida. Selle külje pealt, kus istun, ei paista majakese uks. Tekib ebaratsionaalne tunne, justkui poleks majas ringi liikuval naisel väljapääsu.

15. juuni. Login end arvutist keskkonda Elisa Stage. Kaamera asub Linnateatri lavaaugus. Näen majakest ja näen tasapisi oma kohtadele kõndivaid inimesi. Ise olen kodus, kohas, kus olen viimase kolme kuu jooksul veetnud rohkem (üksildast) ärkvel aega, kui viimase kolme aasta jooksul kokku.

Jean Cocteau 1928. aastal kirjutatud näidendi „Inimese hääl” keskmes olev nimeta naine räägib telefonis viimast korda armastatud mehega, kes peagi abiellub teisega. 2020. aasta Kristjan Suitsu lavastuses mängib (või õigupoolest mängis, sest kõik kolm etendust on selle loo ilmumise ajaks läbi) naist Evelin Võigemast. Etendused, millest igaüht jälgis Linnateatri lavaaugus 56 ja kodus ekraanide taga palju rohkem inimesi, toimusid ajas, mil üksindus oli iroonilisel kombel kogu maailmas jutuks.

„Inimese hääl” on küll monolavastus, ent tegelikult on tegemist dialoogiga, mille teine pool jääb vaatajal kuulmata. Iga vaataja saab teksti oma peas isemoodi kokku panna. Cocteau tekst võimaldab kõnetada armastuse ja üksi jäämise laia paletti, ent vajab selleks pealtnäha lihtsale, ent sisimas komplekssele tekstile omaselt võimekat näitlejat ja tugevat raamistust. Katsumus mängida ja rütmistada kogu meeleheitel inimese emotsioonide diapasooni on kõike muud kui lihtne ülesanne.

Jätab võimalused avatuks


Originaaltekstis, millele üsna lähedast kujundust võib näha 1990. aasta telelavastuses Ines Aruga peaosas, kirjeldatakse ühe keskse paigana ülestegemata voodit. Kristjan Suitsu lavakujundus asetab näitleja maast laeni klaasakendega (mis on sedapuhku teatris nii kolmandaks kui ka neljandaks seinaks, otseses mõttes) majja. Arhitektuuriliselt võiks maja paigutada kasvõi näidendi kirjutamise ajastusse, kui mõelda kasvõi Frank Lloyd Wrighti 1920-ndate hoonetele. Pigem jätab see võimalused avatuks. Kui loen näiteks kolleegide sama lavastust kirjeldavaid lugusid, leian sealt viited nii 1960-ndate stiilis suvilale kui ka moodsale sisustusajakirjale. Lavastuse ajastu jääb pikalt määratlemata ja alles mobiiltelefoni mainimine viitab tänapäevale. Naise riietus – helesinine öösärk ja hall kampsun – ei anna liiga palju ära.
Kohapeal viibides näeb etendust ekraani vahenduseta, saab plaksutada reaalsele inimesele. Mingil hetkel ei saa aru, kas peale tükkiv värin on ilmast või lavastusest.
Foto: Siim Vahur

Majas on lauake alkoholi ja klaasidega, oranž diivan ja kast keset tuba. Ja muidugi telefon. Juhtme ja kettaga. Mida seal ei ole, on ükskõik mis, mis võiks tekitada koduse tunde. Kõige soojem ese on mehe kampsun, mille naine on endale selga tõmmanud. Ent mees on juba läinud. Alles on külmad klaasid ja külm valgus (päevavalguslampide kalkus meenutab Draamateatri lavastust „Nukumaja, osa 2”, mille kunstnik Suits oli). Ja nurgad, mida mööda lõputult rahutuse sunnil käia.

Tõtt-öelda ei vajagi tekst erakordselt palju ajastusse väänamist, armastuse ja üksi jäämise teemad on universaalsed ja selgelt äratuntavad. „Ma saan aru, et see on sulle sama raske kui mulle,” ütleb naine, kelle armastatu räägib talle, kuidas ta oma tulevase abikaasaga Pariisi sõidab. Hetkega kerivad peas lahti olukorrad, mis jätavad suhtedünaamikas ühe poole ikka ja jälle ebavõrdsesse olukorda. Just üksikud hetked tabavad tunnete paletil igal juhul midagi. Midagi vajutab ikka valupunktile.
Arvutiekraanil näeb vaataja lavastust moel, kus iga kaader rõhutab seda pilti, mida lavastaja tahab. Ent vahetu kohalviibimise tunnet ei teki.
Foto: Kristi Helme

Etenduse vaatamine kahel moel pakub eri tahke ja vaatenurki. Lavaaugus istudes näen majakest ja naist eemalt. Ent tema hääl on lähedal, kõrvaklappides. Kodust etendust vaadates näen peategelast lähedalt ja kujundus hakkab mängima hoopis teisel moel. Kaamerapilt aitab ühtlasi lavastust rütmistada. Alles lähivaates ja kaamera liikumise abil hakkavad näiteks tööle aknaraamid kui vertikaalid, mis nähtavat ja toimuvat liigendavad. Tagumiste seinte horisontaalsed lauad mängivad omakorda vastu aknaraamide rütmile. Teatrivaatajana pingireas on mul selle asemel vaid üks pilt, üldplaan.
Ekraanil näeb vaataja lavastust moel, kus iga kaader näitab ja rõhutab seda pilti, mida lavastaja tahab. Kohapeal viibimine on muu hulgas mõjus sellegi poolest, et publik teadustab seda, seal olemist selgemalt, kui kunagi varem. Naljakas aeg. On võimalik tunda külma, kuuma ja põlemise lõhna. Näha inimesi ekraani vahenduseta, plaksutada reaalsele inimesele. Veider, Linnateatri lavaaugus etendust vaadates ei saanud ma ühel hetkel enam aru, kas hetketi vägisi peale tükkiv värin on ilmast või lavastusest. Teine võimalus tundub ehk tõenäolisemgi.
Telefon mõjub vaata et vähemgi minevikuhõnguliselt kui asjaolu, et naine valib numbri peast (tänasel päeval ei pruugi see olla iseenesestmõistetav isegi kõige lähedasemate puhul) ja telefoni kõrval armastatu kõnet ootab. Tekstis on delikaatselt muudetud kohti, mis tegevuse minevikku kinnistaks. Ei ole telefoniliinide ristumisi, restoranitelefoni viite asemel kuuleb vaataja vihjet mobiiltelefonile jne.
Foto: Siim Vahur

Evelin Võigemasti usutavus ja nüansirikkus tunnete varjundite edasi andmisel on nii mõjus, et ei lase mugavalt olla. Emotsioonide Ameerika mäed viivad kordamööda erutunud intensiivsusest meeleheite ja vihani, järgmisel hetkel andeks palumise, vabanenud naeru või flirdinigi. Ent kõige mõjusamad on pisiasjad, värisevad hingetõmbed, allasurutud nuuksatused. Naine sunnib oma häält rahulikuks, ent kehakeel reedab. Motoorne rahutus küüsi närides ja tikku süüdates räägib vastu sõnadele: mul ei ole inimese hääl, kes midagi varjab.

Mitu tasandit


Hääl kõnetab vaatajat/kuulajat mitmel tasandil, tähendused sünnivad, kui vastakuti asetuvad sõnad, toon ja kehakeel. „Sa oled mind ainult õnnelikuks teinud,” ütleb naine, kes on äsja oma enesetapukatset kirjeldanud. Kõrvaklappidest teksti kuulmine (seda lahendust on Cocteau „Inimese hääle” puhul ka varem kasutatud) tundub nii intiimse teksti puhul ainumõeldav. Kui kõike eespool kirjeldatut peaks edasi andma olukorras, kus hääl peab jõudma ka tagumistesse ridadesse, siis kahtlustan, et usutavat või realistlikku intiimsust on peaaegu võimatu saavutada.
Kui originaaltekstis räägib Naine lubadusest olla teineteise vastu avameelsed, siis lavastuses on sellest saanud „ausad”, mis mõjub oluliselt tugevamalt.
Foto: Siim Vahur

Kristjan Suitsu kui kunstniku võime mängida mahtude ja proportsioonidega peegeldub ka lavastajatöös. Lavakujunduse ja lavastuse rütmistatus rõhutavad teineteist. Tagasihoidlikult, ent seda mõjusamalt resoneerub kasutatud helikujundus tunnetega, muusika võngub kehas edasi ka siis, kui teksti ei ole. Ühtaegu mõjub see struktureerivalt ja annab vaatajale vajalikku aega, et toimuvat paremini tunnetada. Viimane torkab eriti silma, kui kuulata võrdluseks näiteks 1993. aasta „Inimese hääle” kuuldemängu Anu Lambi esituses (saadaval ERR-i arhiivis). Erinevalt praegusest, pakun mälu järgi, et veidi üle tunni kestnud etendustest, on 1993. aasta kuuldemäng 39 minutit pikk. Lavastaja ei ole sinna jätnud puhtfüüsiliselt aega. Aega ka dialoogi teisele, kuuldamatule poolele.

Muusika kõlab ja majakese klaasilt peegelduvad vaatajad. Muidugi, meenutus, et see on teater, mitte film. Ühtlasi mõjub peegeldus delikaatsema versioonina lavastustes sageli kasutust leidvast võttest, kus peegel, otseses mõttes, vaataja silme ette asetatakse: vaadake, siin olete teie ja see lavastus räägib teist.

Helikujunduse osa on ka katkeva telefonikõne kriginad. Rääkimata lavastuse lõpus kõlama ja kummitama jäävast Lykke Li loost „Sadness is a Blessing”. Etenduse lõpust rääkides ütlen, et omamoodi kergenduse tõi seegi, et olukord, mille taustal muusika kõlab, lubab oletada, et originaalis pigem üheselt üsna sünge lõpp on siin mängitud naise tugevuse, mitte (elule) allaandmise kasuks.