INTERVJUU: Maarja Kangro: tahan enda lugusid kirja panna, inimestele hoiatuseks

Uus luuleraamat „Heureka” (EKS) on Maarja Kangro kolmas kogu. 2006. aastal ilmus temalt „Kurat õrnal lumel” ja 2007 „Tue mu koopasse, mateeria”.

•• Võiks alustada traditsiooniliselt: sinu puhul sedastavad kriitikud ikka, et „tuli luulesse hilja”. Kuidas sulle endale tundub, kas 30-ndad on luulesse tulemiseks kuidagi märkimisväärne iga?

Tavaliselt arvatakse jah, et luuletajalitsents tuleks välja võtta ikka 20. eluaastate algul. Mina sel ajal ei arvanud, et seda üldse tahaksingi. Aga millalgi hakkasin luulet tõlkima, ja siis kõikus mu hoiak mõnda aega enesekriitika ja snobistliku laiskuse vahel à la „võiks ju kirjutada kah, aga kas just praegu”. Kuulus ameeriklane Wallace Stevens oli 44, kui ta esikkogu ilmus. Andrea Zanzotto, keda olen tõlkinud, avaldas esikkogu 30-selt. Itaalias pole 30-selt debüteerimine üldse ebatavaline. Mulle tundub küp­se­mate inimeste maailm huvitavam kui noorte oma, see on teadvustatum ja väljajoonistunum. Eks huvitavus sõltub lõ­puks muidugi inimesest, mitte vanusest.

•• Kas plaanid proosasse üle minna? Nii võiks oletada septembri Vikerkaares ilmunud lühijutu „Külas” järgi.

Huvitav, et sa seda küsid. Olen tõesti tundnud rohkem tõmmet proosa kirjutamise poole, kuigi see nõuab ka rohkem aega. Proosas saab laiemalt avada neid vastakaid impulsse ja eba­järjekindlaid hoiakuid, mis inimest nii või teisiti käituma panevad. Keelesündmuste asemel on seal rohkem inimeste sündmused, ja praegu tundub nendega ümberkäimine mulle atraktiivne. Olen seda meelt, et kõige parem tekst tuleb ikka sellest, mida oled ise läbi elanud, nii et tahaksingi iseenese lugusid üles kirjutada. Nihilistlikult, inimestele hoiatuseks ja lohutuseks. Aga ega luule kirjutamist pea seepärast veel katki jätma.

•• Oled tuntud ka tõlkijana ning eriti 20. sajandi teise poole itaalia luule eesti keelde vahendajana. Mis on see, mis sind itaalia tunnetuses vaimustab?

Kõigepealt selle maa ja kultuuri füüsiline ilu, samuti keele füüsiline ja strukturaalne ilu: itaalia keel on nagu kõrgdisain, kunstiteos, milles on oma ratsionaalsus. Ja sealne kõrgkultuur on hästi nõtke ja mitmekihiline. Ka luules on traditsiooni pikkus tajutav, kude on peenem. Väga sümpaatne on itaalia kultuuris näiteks see, et seal on ka vanainimene tegija. Kultuuritegija keskmine vanus on neil meist märksa kõrgem. Käisin suvel Triestes luulefestivalil, olin seal 34-aastasena noorim osa­võt­ja, enamik kirjanikke olid 50–60-ndais eluaastais, väärikamad 70-ndais. Itaallaste käitumisviisid on meie omadest mõ­ne­võrra kindlama kujuga, nende kultuuri kannavad sellised tugevad meemid, mis visalt ühelt põlvelt teisele päranduvad. Seda võib võtta nii plussi kui ka miinusena, kõrgema kultuuristatuse või veidi väiksema vabadusastmena. Ilusa Itaalia märk­sõnad on ka poliitiline farss ja korruptsioon.

•• Kas sul eesti luules on eeskujusid?

Muidugi olen ma eesti luule keskkonnast mõjutatud, aga „ees­kuju” on väga kõva sõna. Teiste luule lugemine annab ideid ja impulsse. Aga otsest eeskuju mul pole, ma olen ül­be­võitu. Sümpaatiad, kelle puhul ma võin kindel olla, et nende häälestus mulle ikka istub, on Hasso Krull ja Kalju Kruusa. On teisigi sümpaatseid, aga nendega on elusa sisemise dialoogi tekkimine juba veidi juhuslikum.