Iraanlane Homayun Ghanizadeh lavastab Tallinnas „Antigonet”

Iraanist pärit Homayun Ghanizadeh, kes lavastab siin „Antigonet”, on väga rahul tööga Eestis, kus ta hindab ühtviisi kõrgelt nii näitlejaid kui ka publikut.

— Mida te teadsite Eestist enne siia lavastama tulekut?

— Teadsin, et sellise nimega maa on olemas. Nüüd olen viimasel ajal lugenud uudiseid Eesti kohta.

— Mis kallutas tulema?

— Kohtusin Märt Meosega (ühenduse R.A.A.A.M. produtsent) Fajri teatrifestivalil – tema pärast tulin, tema veenis mind siia tulema.

— Mis vahe on iraani ja eesti teatril? Mis vahe on näitlejatel?

— Võin öelda, et Iraanis ei ole nii palju häid näitlejaid. Eesti näitleja saab iraani omast kiiremini aru, mida ma taotlen. Eestis kohtusin näitlejatega, kes tulevad mu mõtetega kaasa kohe esimesest-teisest proovist. Võib-olla nad teadsid ette midagi teatrilaadist, mida ma viljelen. Nad aktsepteerivad seda kergesti.

Iraani teatri tugev peavool on realism. Vahel näitlejad isegi tahavad sellest pääseda, kuid nii läheb olukord veelgi hullemaks. Ka Eestis töötavad näitlejad realismi laadis, kuid nad on võimelised ka teistmoodi tegema, nad lähevad edasi. Nad võivad olla eri lavastustes eri laadides.

Näiteks Andrus Vaarik, kes on väga hea näitleja. Ta on minu lavastuses hoopis teistsugune kui Albee tükis „Kes kardab Virginia Woolfi?”, teda ei tunne ära. Või siis Raimo Pass.

— Miks te lavastate Antiik-Kreeka teemal?

— Ma ei ütleks et mul oleks mingi eriline huvi Antiik-Kreeka vastu. See on arvatavasti juhus, ma pole seda planeerinud. Mulle lihtsalt meeldib see aines. Näiteks tee meeldib mulle rohkem kui kohv. Alati pole meeldimise põhjust vaja otsida.

Ma ei lavasta päriselt Sophoklest, ma võtan ette Antiik-Kreeka müüdi, mis on Sophoklese näidendi taga.

— Euroopas käsitletakse iraanlaste eellasi pärslasi kreeklaste vaenlastena. Iraanis isegi pahandati, kui Hollywood tegi filmi „300”, kus kujutati pärslasi halvustavalt. Kuidas selle vastuoluga on?

— Need suhted on keerulisemad. Ühiskonnateadlastel on raske mõista tänapäeva Iraani ühiskonda. Iraani kohta on kirjutatud palju eksitavat. Ka Michel Foucault eksis Iraanist kirjutades. Iraanlastest rääkides tuleb rääkida rahvast ja intelligentsist. Vahel solvutakse pisiasja pärast, teinekord talutakse suurt ülekohut.

— Kes käivad Teheranis teie lavastusi vaatamas?

— Pean tunnistama, et Teheranis on väga raske teatrisaale täita. Linnas on 8–10 miljonit elanikku, kuid kui me mängime 300-kohalises saalis, ei tule see alati täis. Hoolimata reklaamist. See ei ole mitte nii nagu Eestis, kus inimesed käivad palju teatris.

— Aga kuulsad näitlejad? Võib ju kutsuda teleseriaalidest tuntud tähti, ja saal on täis.

— Minu lavastustes mängivad head näitlejad, kes on tuntud tööde poolest teles ja filmis.

Seda on raske seletada, miks on teatri maine iraanlaste seas madal. Televisioon mõjub tegelikult väga halvasti. See, mida tehakse meie teles, on nii halb, et see kisub inimesi teatrist eemale.

— Iraanist on Euroopas ja Ameerikas loodud demoniseeritud kuvand. Kas oma tööga siin tahate seda kummutada?

— Ma ei tunne endal sellist kohustust. Selliseid eesmärke pole. Muidugi, kui mu töö siin muudab inimeste eelarvamusi, olen ma õnnelik.

— Aga see poliitiline taak, mis Iraaniga seostub? Kas see mõjutab tööd siin?

— Ma pole mingi fanaatik. Aga muidugi mõjutab iga kunstiline asjaolu, ka poliitikaga seostuv, minu tööd.

Ma arvan, et ma ei tee poliitilist teatrit. Ma ei kõnele loosungite kaudu. Aga minu kodumaal paistab see poliitiline. Ühiskondlikud olukorrad peegelduvad minu kunstis. Ma arvan, et kunstnik ei tohi rääkida alati otse.

— Kas oskate ennustada, millal lõpeb Iraani ja läänemaailma vastasseis?

— Mitte kunagi.

— Miks? Rahvad ju peaks püüdlema rahu ja üksteisemõistmise poole?

— Hea, kui sul on selline naaber nagu Soome. Iraani ümber on hoopis teistsugused riigid. Meid ümbritsevad Afganistan, Pakistan, Iraak, naabruses on rikkad araabia maad, kus puudub kultuur.

— Millist publikut ootate „Antigone” etendusele?

— Tahaksin, et lisaks Tallinna inimestele tuldaks seda vaatama ka Tartust ja Pärnust. Sain aru, et Eestis käivad inimesed teatris üle terve maa.

Tahaksin, et mu kodumaal suhtuksid inimesed teatrisse nii nagu Eestis. Ma küll ei kujuta hästi ette, millal see võiks juhtuda.

Esietendus

„Antigone”

•• Autorid: Sopho­kles/

Ghanizadeh

•• Lavastaja: Homayun Ghanizadeh (Iraan)

•• Lavastaja assistent: Shaya Ghasempour (Iraan)

•• Osades: Andrus Vaarik (Linnateater), Elina Reinold, Raimo Pass (Draamateater), Ago Anderson (Endla), Ragne Pekarev (Vanemuine), Külli Reinumägi

•• Etendused: 11. (esietendus), 12., 15.–18., 20. ja 24.–26. augustil kl 19

•• Tallinna Püha Katariina kirikus

•• www.raaam.ee