Eesti-Hiina siidvaiba kavand on Eestist, Viinis tehti tehnilised joonised ja Hiinas sõlmiti sajad tuhanded sõlmed vaibaks. Et vaipa saada, sõlmitakse siidniiti teljel olevale lõimelõngale pool aastat, ka suurem vaip valmib enamasti poole aastaga. Vaiba pikkusest ja laiusest oleneb, kui palju mahub väikesi hiinlannasid telgede äärde kõrvuti sõlmima. Ikka rida sõlmi, tihedaks tõmbamine, siis uus rida sõlmi. Kui vaip valmis, pügatakse see ühtlaseks. Hiinas tehakse seda pügamiskääridega, teab Ivika Kärmik, kes küll oma vaiba sõlmimist pealt ei näinud.

Klassikalised siidvaibamaad on Hiina ja Türgi, sealsed vanimad siidvaibad on varasemad kui Prantsusmaalt pärit gobeläänid. Villaste vaipade kodumaa on Pakistan ja India, ka Hiina. Villase vaiba tegemine on mitu korda odavam, ent siidist saab peent mustrit teha, imepeen siidniit lubab suuremat täpsust.

Kahju, et Hiina kaubast on saanud odavuse ja sageli kehva kvaliteeti sünonüüm, ütleb Ivika Kärmik. Ajalootundides on meile kõigile räägitud Hiina Siiditeest, sajanditevanuste käsitööoskuste ja tänapäevase tehnika kasutamisel on saadud elegantne tulemus.

Ivika Kärmik paitab valmis vaipu ja on valmis uuteks tegudeks. Ta vaatab sügishalli metsa peale ja joonistab arvutis uusi kavandeid, kasutades julgelt vastandvärve, ikka nii, et silme ees virvendab. Nende järgi saab juba Hiinas uued vaibad sõlmida. Möödunud aegadel tootsid tema kavandite järgi vaipu Mistra vaibameistrid.

Ivika Kärmik on õppinud Peterburi kunstide akadeemias kunstiteadust ja Moskva tekstiiliinstituudi aspirantuuris.

Vaata ka