Jaan Toomik avas praamiühenduse üle unustuse jõe
Isegi maal öises pimeduses kõrguvast paneelmajast, mille viimasel korrusel helendab üksik aken, ei jäta võimalusi kaksipidi mõistmiseks – jutt käib ootaja lambist, kust õli ei lõpe iial.
See tumetuhm maal kollase aknaruuduga nurgas avabki põhjalikumad sissevaated kunstniku pähe. Arvan, et just siin leiavad aset lahingud, mille metafoorseid kajastusi näeme lõuendil ja videolindil. Toomik ei ole ka seekord edvistama hakanud siivsa kodanliku meelsusega ja rääkinud asjadest suisa otsesui, liialt pintslit keerutamata. See jätab värvidest sõelale ainult selge narratiivse sõnumi, äratuntavad stseenid, mis upuvad öhe või haiglaselt kollakasse taevasse. Kunstnik ise oma psüühilises atmosfääris, maalituna tema enda poolt. Mingid minapildid siis.
Heidab pea õlult
Ma ei saa üle ega ümber maalist, kus ta tõukab õlalt ära oma isikliku pea, nagu kuulitõukaja. Kas Eesti poliitikute hulgas leiduks neid, kes julgeks end näidata nii otsekoheses enesekriitikas? Jah, Toompeal on neid, kes heidavad pea selga, kuid peaheide enda valitud viskesektorissse ei kuulu vist poliitilise edu repertuaari. See annab rahvale all-linnas muidugi üsna vabad käed paroodiateks, eelkõige näiteks loobumisel sellest, mis lähemal kui oma särk.
Olen ise kuulnud mõnda nooremat kunstnikku kalgilt kaalumas isikliku neeru müümist tasumaks galerii üüri. Neid eksistentsiaalseid valikuid tajub see, kes annab midagi hinge tagant ära ilma pääsulootuseta. On sotsiaalpsühholooge, kes käsitavad enesetappu katsena leida pealike ühiskonnaga jälle side; eelkõige üritusena saata sellele sõnum, mille tõestuseks on sõnumisaatja enda laip. Toomik loobub oma maalidel alati sümboolselt millestki, ta sureb sümboolselt sada surma sajal erineval viisil, annab pea ja keha, näo ja liikmedki ristilöömiseks. Sellest tuleb tema maalide vastupandamatu ausus, mille frontaalsus teeb tihti kohmetuks, sunnib kõrvale pöörama ja ebaledes muigama – habemega naine Jaan Toomiku esituses, no ma ei tea...
Ja ometi sünnib loobumistest loo suur sümfooniline finaal, sedapuhku galerii tagatoa videos. Sotsiaalsetest rakmetest vabana seisab kunstnik Jägala joal, avab suu ja laseb kuuldavale müha, mis matab langeva vee kohina. Me näeme teda meie poole midagi lausumas, ent meieni jõuab ainult looduse hääl“ kunstniku suust. Ma ei tahaks pikalt peatuda tõsiasjal, et enamik meist lõpetab kunagi, suu mulda täis. Tahan lihtsalt tunnustada kõiki neid uudishimulikke, kes juba elu ajal proovivad ära, mis maitse on põrmul. Et pärast poleks enam mingeid üllatusi.
