Jazzkaar avas ka etno piire. Maarja Nuut pühapäeval Vaba Lava täissaali ees Foto: Ilmar Saabas

On mõneti keeruline täpselt sõnadesse panna või kirjeldada emotsioone, mida Jazzkaar kümne kontserdipäeva jooksul pakkus. Ei teagi, miks, kuid tabasin end rohkem kui korra tagasi mõtlemast oma kooliajale ja iseäranis sellele, kuivõrd tänamatu ülesanne võis olla saada üht keskmist koolilast muusikatunnis džässist huvituma – hoolimata sellest, et muusikaõpetaja oli äärmiselt džässiteadlik.

Olen veendunud, et džässmuusika oli ja on valdavas osas ka praeguse kooli muusikaprogrammis pigem veider ja tülikas kasulaps, kellele püütakse mitte liialt tähelepanu pöörata. Rääkimata sellest, et muusikaõpetajatel puudub üldjuhul kultuurikiht rääkida rohkemast kui Louis Armstrongist või Raimond Valgrest, keda ehk mingi piirini võiks justkui džässmuusikaga seostada. Ka nende endi kokkupuuted, mis tekivad muusika kogemise ja kuulamise kaudu, on põgusad. Pigem mõjub džäss pelutavalt: klassikalise muusika areaalis on see liiga kerglane ja keskteepopi jaoks liiga komplitseeritud või ehk isegi elitaarne žanr.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: