Joe Cocker – vanainimene ja üllataja
Neljapäevaõhtune sõit Tallinna kesklinnast suurhalli juurde kestab ilmselgelt üleautostatud linnakeses liialdamata tubli tund aega. Kiirusel viis meetrit minutis kontserdipaiga suunas loksudes jõuan ma juba mõelda, kuidas Joe Cocker hakkab oma järjekordset Eesti-visiiti lõpetama, kui ma lõpuks hingeldades kohale jõuan.
Ilmselt on aga keegi kohalikest vanahärrat ummikutest ja võimalikest hilinejatest informeerinud. Igatahes saabub ta lavale 15-minutilise hilinemisega (nii räägivad sõbrad hiljem) ning pealinna liikluskaosest peaaegu võitjana väljunud minategelane jääb ilma vaid mõnest avaloost.
Loetud tunnid varem oma ei-tea-mitmenda Eesti-sõu andnud Bryan Adamsi kirjutatud “When the Night Comes” kõlab Cockeri esituses rahvast pilgeni täis suurhallis hetkel, mil ma lõpuks oma istmele potsatan. Ja väga hästi kõlab.
Joe Cocker on ühest küljest küll suurepärane suutäis teravaks ihutud hammastega kriitikute jaoks. Tema muusika on piisavalt ...hmm... “turvaline” oli vist see aastatetagune moesõna.
Vapustav interpreet
Enamikus võimsalt keskea suunas rühkiv publik istub kontserdi tarbeks eraldatud toolidel ning ka niinimetatud VIP-sektor, mille pileteid emo-põlvkonnale tundmatute hindade eest müüdi, on inimesi triiki täis. Oleks justkui suurepärane koht, kus küüniliselt irvitades targutama asuda ja hambutust pensionäride popist jahvatada.
Õnneks on aga vahepeal kõik mõisted, too “turvaline” aga järjekorras esimene, pea peale pöördunud. Kui neil päevil etteaimatavat ja tüütuseni konservatiivset muusikat otsida, tuleb seda vaadata mõnest “mitteturvalisest” kohast, MTV-st näiteks. Ja vastupidi. Suurimaid üllatusi otsib nutikas muusikahuviline vanainimeste, sealhulgas Joe Cockeri kontserdilt. Ja leiab ka.
Joe Cocker pole tingimata looja, ent vapustav interpreet kindlasti. Biitlite “Come Together” ning Cockeri karjäärile aluse pannud “With a Little Help from My Friends” ja paljud teised kaverhitid kõlavad vanameistri seti kohustuslike osistena tänagi õhtul.
Woodstocki festivalil pikki juukseid loopinud hipist on saanud sümpaatne papi, ent vananemine – kui see kellelegi peaks üllatusena tulema – on elu lahutamatu osa ning kui seda teha Cockeri kombel lauldes, siis vaat et olulisem kui nii mõnegi mehe äge ja revolutsiooniline noorus.
