JOHANNES SAAR: Kena kogumik Madis Kõivu ainetel

Kolmapäeval pälvis Madis Kõiv Tuglase novellipreemia. Kõivule pühendatud kogumikus “Püsimatu metaphysicus” saame maitsta Kõivu aednikutöö vilju.

##Raamat “Püsimatu metaphysicus” on tekstivalimik, milles hea valik mõtisklusi ja mälestusi Madis Kõivust, tema abil mõeldud mõtteid ning autorite haralisi heietusi endast ja ilmast. Üllitise taga on Madis Kõivu 75. sünnipäev, olgu siis ettekäände või põhjusena.

Kõivule sõna ei anta

Teater, kino, analüütiline filosoofia ja teoreetiline füüsika – kõik need vallad võiksid olla enda eneseküllaseks ettekäändeks ja põhjuseks. Madis Kõivu intellektuaalses pagasis viitavad need aga üksteisele, kiidavad takka või laidavad teise juttu. Kummati pole ses kogumikus Madis Kõivule endale sõna antudki, otseselt kindlasti mitte, küll aga saame maitsta vilju, mida tema aednikutöö neil aladel on aastakümnetega kandma hakanud. Teiste inimeste peas.

Paremad tekstid ongi need, kus Madis Kõiv esineb ääremärkustes, viidetes ja lehekülgede allservas, pisikeses kirjas nagu põgus ajend. Need aga, kes läinud rinnutsi peale, nii öelda sasinud Kõivul sarvist, on pudenenud lõpuks reelt ja eksinud omalüürikasse, pihus kimbuke rebitud vihalehti. Sest Kõiv on kirjutajatest suurem ja vanem, mõnele küll “kõigest” eakaaslane, aga ikkagi oponent, kelle tagalasse ei ulatu nägema. Sest Kõiv on interdistsiplinaarses ruumis seilates võimeline sepistama intellektuaalseid relvi, milleks ükski kultuuriline kapsamaa eraldi võetuna võimeline pole.

Nii jääbki Madis Kõiv raamatu lõpuni eraldihõljuvaks planeediks, “ilma ümbruseta inimeseks” – nagu kolleeg kenasti kirjutab.

Kogu aeg pai ei tehta. Tuleb jutuks ka see, et Kõiv ei loe “naiste kirjutusi”, sest tõeline dzŠentelmen ei sori naiste asjades. Mnjah. Vahing ka mitte. Mnjaaaah. Kuidas küll on siis võimalik sorida teisepoole ajus? Ilmselt vaid siis, kui uputada naine inimese üldnimetajasse. Siis vast on võimalik kahasse kirjutada Endspiel, haarav vaidlus Descartes’i minateatri ja inimest neelava kultuurimaastiku vahel, millega Kõiv ja Vahing kunagi maha said. On seal nüüd arutusel kuuekümnendate hukk või kogunisti inimese oma, polegi soorollide poolelt enam nii tähtis, igal juhul on see üks meestevaheline asi.

Mehelik tuum

Ja kummitabki kirjanduse, kino, psühhoanalüüsi ja teatri tekstide külluse kiuste kogumiku keskel üks kõva tarkuse armastamise kivi, kalk teravaservaline analüütiline filosoofia, mehelik ja kõva tuum, millest lauakõnelejad ei loobu vist ka lapsele kurejuttu vestes. Lugeda saab, et mõned hoiduvadki sõnavõtmise hetkel targu Kõivust eemale ja panevad end kuskil Võrus purjuspäi põlema. Ime siis, et Madis Kõivu ümbrus kipub tühjaks jääma.