Jõulud Vietnamis
Sel aastal oleme tsivilisatsioonide kokkupõrkeid ning surmavalt fantastilisi kulinaarorgiaid otsustanud otsida Vietnamist. Et aastavahetusel on sinna kõige odavam lennata üle Hongkongi, teeme peatuse sealgi.
Lõuna-Hiina tihedaima liiklusega lennuväljal Finnairi laiakerelisest MD11 lennukist Vietam Airlinesi puhtasse ja hästi hoolitsetud Airbusi istudes algab meie “armulugu” selle vaevatud rahvaga, keda on peedistanud nii ameeriklased kui ka meeleheite äärele aetud revolutsionäärid.
Ja kui erakordse teeninduse ja vaieldamatu professionaalsusega hiilanud Vietnami rahvusliku lennukompanii tiivuline paneb lõpuks rattad Hanois vastu maad, olen ma “müüdud” mees. See maa siin ei saa olla midagi vähemat kui absoluutselt vaimustav.
Teel Hanoi uniselt lennuväljalt nn vanas kvartalis asuvasse hotelli püüavad pilke kõikvõimalike lastidega mopeedid, mida on ainuüksi Hanois kuuldavasti kahe miljoni ringis. Ja taevas olgu tunnistajaks – neid on siin tõesti üüratult palju.
Mõni päev hiljem, õhtuse tipptunni ajal mopeedidel koju sõitvaid inimhorde vaadates ei saa neilt sipelgaina sibavatelt kaherattalistelt pilku. Jõllitad toda eurooplasele täiesti mõistetamatuks jäävat liikluskaost kui elavat tuld – seda on võimalik teha lummatult tundide viisi.
Suunanäitamise asemel antakse selles riigis signaali ning suurem osa suhteliselt väikesekiiruselisest liiklusest näib toimuvat vastassuunavööndis. Paar minutit Hanoi kesklinna suunas vurava takso tagaistmel – ning silme ette kerkivad Eesti riikliku autoregistrikeskuse eksamineerijate jahmunud näod, kui nood peaksid selles totaalses anarhias kontrollima juhtide oskusi.
Pisut enne vanalinna keeramist leiab ümbritsevat mõõdutundetu uudishimuga neelav silmapaar tee ääres Praha-nimelise restorani ning Vietnami kunagised eriti tihedad sidemed kunagiste Varssavi pakti riikidega muutuvad tõeluseks.
Saabumisjärgsel hommikul avan igati puhta hotelli ruumikas toas (mis maksab umbes 500 krooni öö kahele) teleri ning kuulen inglise keeles edastatavas uudistesaates teateid hiljutiselt partei pleenumilt, näen kaadreid järjekordse silla pidulikust avamisest ning olen tunnistajaks maailma kõige pöörasema muusikali etendusele, mis näib rääkivat Vietnami rahva kangelaslikust võitlusest imperialistliku vaenlase vastu. Igatahes sebivad laval vintpüssidega naisterahvad, kõige räigema vene estraadi halvimate traditsioonide vaimus komponeeritud laule joristavad, samal ajal pruunidesse ülikondadesse mässitud pateetilise tämbriga vanamehed ning saalis jälgib toimuvat ordenitemerre uppuv jõuk kohalikke sõjaveterane ning siinse elu üle otsustajaid. Aeg näib olevat peatunud. Aga tõesti ainult näib.
Hinnaefektiivne toit
Kiire jalutuskäik Hanoi vanalinnas annab tunnistust 21. sajandi paratamatusest. Kohaliku dongi (neid vahetame endale valuutavahetuspunktis igaks juhuks paar miljonit) kõrval kehtib siin maksevahendina ka USA dollar. Väärikalt purustatud ürgvaenlase valuuta suunas ei sülita Hanoi tänavail ükski kaubitseja ega restorani omanik.
Neid viimati mainituid – restorane – on Vietnami pealinna südames hämmastavalt vähe. Üksikuid õnnestub hämarate tagahoovide pimedatest nurkadest siiski leida. Toit on siin meeletult maitsev ning tavalisele idaeurooplasele – või ossile, nagu me endid omavahel nimetame – rõõmustavalt hinnaefektiivne (sõna “odav” kasutamine selles kontekstis reedaks meie tegeliku päritolu).
Selgete Hiina mõjudega vaimustav Vietnami köök jõuab vähemalt meie jaoks oma hiigelvormi järgmises peatuspaigas, milleks on Vietnami kunagine pealinn Hue. Lisaks ogara nime, ent geniaalse peakokaga sööklale Mango Banana vaimustub meie reisiseltskond Parfüümi jõe kallastel paiknevatest ajaloolis-kultuurilistest vaatamisväärsustest ning Hanoist tähelepanuväärsemalt soojemast ilmast.
On jõululaupäev ja ilmselt on Euroopast saabunud turistide meeleheaks Hue kesklinn täitunud tavapärasest ehk pisut enam kissis silmadega jõuluvanadega, kes möödujaid sõbralikult tervitavad.
Näha ja surra
•• Kirde-Vietnamis laiuv Halongi laht on imeline. 1969 saarekese ja kaljuga laht on muistendi järgi tekkinud draakoni sabalöögist, kuigi sümpaatne turismialase kõrgharidusega nooruke reisijuht puidust laevakesel (mis sõidutab meid mööda lahte) ei väsi meenutamast, et 1969. aastal suri ka Ho Chi Minh, ja kuigi otsene seos kahe arvu vahel puudub, on ometi hea saarestiku suurust Vietnami rahva isa surma-aasta järgi meeles pidada.
•• Täieliku loodusimena laiutavat vett pidi vaikselt sõites ning kummaliselt vaikivate kivirahnude vahel laeval ööd veetes ei mõtle ma eriti Ho peale. Või tegelikult – natuke mõtlen ka. Ma mõtlen kõigi nende inimeste peale siin kunagises Nõukogude Liidu sõprusriigis, kes teenivad praegu keskmiselt 8000 Eesti krooni aastas ja rühivad oma nähtavast vaesusest hoolimata särasilmselt helge tuleviku poole. Ja mine sa tea, ehk saabub see neile varem, kui keegi julgeb unistada. Sest helget tulevikku näevad nad siin pisut teistmoodi kui meie.
