Juhuse läbi teatrimaailma

Auhinnatud teatri- ja valguskunstnik Kristjan Suits arvab, et Eesti teater oli enne praegust kriisi ikka väga heas olukorras.

Said kunstnikuauhinnaga suure tunnustuse, mida see sinu jaoks tähendab?

Eks tunnustus ole alati tore, aga see oli kahe otsaga tunne. Ma lootsin sel aastal siiralt, et auhinna saab üks teine kunstnik.

Kui see saladus ei ole, siis kes?

Pille Jänes. Pillel olid erakordselt head tööd (ta oli nomineeritud lavastuste „Armastus Krimmis”, „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl”, „Linnade põletamine”, „Miks Jeppe joob?” ja „Kauka jumal” kujunduse eest – toim). Tundsin, et minu jaoks oli see aasta üleminekuaasta, kus mul oli küll väga tugevaid töid, ent möödunud aasta oli minu enda jaoks kordades tugevam. Hea tunne on ikka, aga võib-olla olen ma nüüd tunnustused kätte saanud ja tahaksin tööd edasi teha. Mulle tundub, et teatriauhindade puhul domineerivad sageli läbinähtavad poliitilised otsused. Mingid kategooriad mõjuvad objektiivselt, aga mõne kategooria puhul ei saa aru, kas see pole tegelikult hoopis elutööauhind, mida seal millegi muu pähe antakse. Mulle tundub, et auhindamist vaadatakse kui teatri motivatsioonipaketti.