Kristjan Suits sotsiaalselt distantseeritud pildistamiskauguses, käes teatriauhinnaga kaasnev Theodori silm Foto: Priit Simson

Eesti ühe hõivatuma teatrikunstniku Kristjan Suitsu (32) töiseid tegemisi eriolukord suuremat muutnud ei ole. Praeguseks oli aktiivsetest kunstnikutöödest niikuinii plaanitud sügiseni kestev paus. Kuna Suits töötab väikese koormusega ka õppejõuna, siis on EKA stsenograafiaüliõpilaste töö lihtsalt veebi kolinud. „Palusin neil enne eriolukorda võimalikult palju teatris käia. Kes on vaadanud seitset, kes kümmet etendust. Nüüd saadavad nad kodutöid ja ma saan siis lugeda, mis päriselt Eesti teatrites toimub ja mida nad teatrivalgusest arvavad,” muheleb Suits.

Kas ülikoolis õpetamine sobib sulle?

Mu ema ja õde on õpetajad, nii et natuke on see ehk geenides. Küll aga ei ole ma ise ühtki ülikooli lõpetanud. Oma teadmisi jagada on aga alati hea. Neid kunstnikke, kellel oleks lähedane kontakt nii lava- kui ka valguskujundusega, ei ole eriti palju. On stsenograaf-valguskujundaja Airi Eras, aga tema elab Prantsusmaal. Teisi paralleelselt kunstniku ja valguskujundajana töötavaid eestlasi peale tema ja minu ei ole. Töö ülikoolis on väikese koormusega ja rohkem missioonitöö. Tore oleks, kui kasvaks uusi ja andekaid inimesi peale, et siinset pilti rikastada.

Kes on olnud sinu kõige olulisem õpetaja?

Jüri Sillart. Ta on küll filmimaailmast, ent kahe maailma tõekspidamised on sarnased. Mäletan üht arutelu, kus ta rääkis meile: kui tahate näiteks vesterni teha, siis ei pea ju stuudiosse ehitama tervet baari, kui sisu saab edasi anda ühe uksega. Ehk et oluline on, kuidas luua tunnetust, emotsiooni, ja selles on Jüri olnud minu suurim õpetaja, tema kogemustest ja näpunäidetest olen palju õppinud.

Kohustusliku küsimuse juurde. Said kunstnikuauhinnaga suure tunnustuse, mida see sinu jaoks tähendab?

Eks tunnustus ole alati tore, aga see oli kahe otsaga tunne. Ma lootsin sel aastal siiralt, et auhinna saab üks teine kunstnik.

Kui see saladus ei ole, siis kes?

Pille Jänes. Pillel olid erakordselt head tööd (ta oli nomineeritud lavastuste „Armastus Krimmis”, „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl”, „Linnade põletamine”, „Miks Jeppe joob?” ja „Kauka jumal” kujunduse eest – toim). Tundsin, et minu jaoks oli see aasta üleminekuaasta, kus mul oli küll väga tugevaid töid, ent möödunud aasta oli minu enda jaoks kordades tugevam. Hea tunne on ikka, aga võib-olla olen ma nüüd tunnustused kätte saanud ja tahaksin tööd edasi teha. Mulle tundub, et teatriauhindade puhul domineerivad sageli läbinähtavad poliitilised otsused. Mingid kategooriad mõjuvad objektiivselt, aga mõne kategooria puhul ei saa aru, kas see pole tegelikult hoopis elutööauhind, mida seal millegi muu pähe antakse. Mulle tundub, et auhindamist vaadatakse kui teatri motivatsioonipaketti. Iseenesest on see muidugi ka õige. Kui tõmbad inimest teatrit tegema, peab tal ju mingi stiimul ja eesmärk olema. Minu jaoks on parim motivaator ikkagi tänulik publik.
Salme kultuurikeskust kohandatakse praegu Linnateatri ajutiseks mängupaigaks. Linnateatri peakunstnik Kristjan Suits nendib, et nii kui mingi tuluke uue maja ehitamisele paistab, näikse jama jälle platsis olevat.
Foto: Priit Simson

Mulle jäi mõne aja eest silma, et Eesti filmiandmebaasi kodulehel on sinu biograafias üks tore apsakas. Seal kirjutatakse: „1915. aastal asus tööle Ugala teatris video- ja valgusala juhina.” Aga kui tõsiselt rääkida, siis on sul väljaspool praegust mõni ajastu, kus sa elada ja töötada tahaksid?

Mulle on südamelähedased 1930-ndad. See oli murranguline aeg ja ma tunnetan, et mul on sellega mingi side. Seejuures just raske aja ehk siis 1930.–1940. aastatega. Oleks huvitav seda näha ja kogeda, selles tohuvabohus toime tulla.

Raskused tõmbavad käima?

Nii ja naa. Praegune aeg on väga keeruline. Aga loovust käivitavad piirsituatsioonid, kus pead väheste ressurssidega maksimaalsete tulemusteni jõudma. See paneb loovuse proovile ja tekitab parema võimaluse uute lahenduste loomiseks. Kunstnikutöö seisukohalt: kui pead kesiste vahenditega midagi teostama, on see huvitav, aga ka keeruline ja riskantne.

Tundub, et su põhimõtted ei ole muutunud. 17-aastasena andsid ajalehele Sakala intervjuu. Üks sinu sõber kommenteeris loos: „Kristjan teeb minimaalsete vahenditega maksimaalseid asju.” Sellest on möödas 15 aastat.

Midagi on tõekspidamistes siiski viimasel ajal ka muutuma hakanud, sest teatris elasime enne praegust kriisi ikkagi väga heas olukorras. Hakkasime teistele Euroopa teatritele materiaalselt järele jõudma ja võimalusi oli rohkem, kui minu senise karjääri vältel kunagi on olnud. Ent sain seda kogeda vaid kolme-nelja lavastusega. Kui on palju vahendeid, siis saab esiteks valida kallimaid materjale ja suuremaid mastaape. Ei pea muutma materjali visuaalseid omadusi, tegema puust metalli või plastmassist klaasi, vaid saab kasutada päris materjale päris maailmade loomiseks. Nüüd tuleb ilmselt fundamentaalsete väärtuste juurde tagasi minna.

Teatris tegid esmalt tantsulavastuste kujundusi.

Kui valgustajaks õppisin, tegin pigem tõesti tantsuprojekte. Esimene institutsioon, millega seotud olin, oli Kanuti Gildi SAAL. Töötasin festivalidel tehnikuna ja tegin valguskujundused väiksematele tantsulavastustele. Lavakujundused tulid hiljem. Karjääri alguses tegin hoopis filme, reklaame ja muid teleprojekte. Kui aus olla, siis ega ma EKA-s stsenograafiat õppides teatrikunstist suuremat lugu pidanud. Mul oli tunne, et filmistsenograafid olid alati hands on, otsisid materjale, olid kogu aeg tegevuses. Teatristsenograafid olid oma nurgas ning tegid vineerist ja puidust makette, mille puhul ei saanud eriti aru, kuidas neid reaalselt oleks võimalik lavale panna. Seal oli reaalse ja illusoorse maailma konflikt.
Nomineeritud lavakujundusi: Linnateatri „Kant” (lavastaja Elmo Nüganen)
Foto: Siim Vahur

Ma olen alustanud praktikuna. Kui ma tean, kuidas midagi praktiliselt teostada, siis ma tean ka seda, milline on lõpptulemus. Pean saama anda garantii, et minu idee ka reaalsuses teostub. Ma ei taha kunstnikuna pugeda selle taha, et idee oli hea, aga kahjuks ei suudetud seda teostada.

Mis sinu skepsise teatri vastu murdis?

Nii palju, kui ma teatris olin käinud, oli see üheülbaline. Kui valgust õppisin, vaatasin lavakujundusi selle pilguga, et papist seinad on toredad küll, aga reaalse ruumi tunnet siin küll ei teki. Filmimaailm oli mitu korda ahvatlevam. Mis muutus… See oli pigem juhuste kokkusattumine. Olen oma väärtused edasi kandnud ka teatrisse – minu kujundused on kas realistlikud ja usutavad või minimalistlik-sümbolistlikud, et luua atmosfäär, kus tegelased saavad liikuda ja oma asja ajada. Läksin paariks aastaks Viljandisse puhkusele ja jäin seal teatrisse kinni. Mul ei olnud seejuures plaani teatris kunstnikuna alustada isegi siis, kui Ugala valgus- ja videoala juhatajana tööle asusin.

Ugalas sai sul hiljuti ilus ring täis. Sellesse aega jäi ju ka palju kiidusõnu pälvinud Ugala black box (ajutine teatrisaal avati 2015), nüüd naasid korraks, et teha kujundus tänavusele vabariigi aastapäeva kontserdile.

Mingid otsad said tõepoolest kokku sõlmitud. Ugalas ma teatriga alustasin ja nüüd sai seal ka verstapost maha pandud. Kui oma tööde kronoloogiat vaatan, siis Ugalas tegin oma esimese suurema valguskujunduse, see oli Margus Kasterpalu lavastatud „Sajand”. „Y-generatsioon” oli jällegi minu esimene suurem lavakujundus.

Räägime veel natuke aastapäeva kontsert-lavastusest „Igal linnul oma laul”. Aastapäevakontsertidelt eeldatakse alati korraga justkui nii kõigile meeldimist kui ka originaalsust. Kuidas te meeskonnana sellele teemale lähenesite?

Me läksime ikkagi oma asja tegema. Võtsime teema, mis võiks kõiki puudutada, ja vormi, mis võiks ka tele-eetris välja näha piisavalt atraktiivne. Pigem meeldib mulle intellektuaalsem ja vormiliselt huvitavam teater. Aga meie põhiline murepunkt oli tegelikult see, kuidas asi ära teha. Aja-, inim- ja raharessursid olid ikka väga piiratud. Tänu Eesti teatri kõigile tehnilistele töötajatele saime hakkama. Need olid inimesed, kellele on ehk meeldinud minuga teatrites koostööd teha ja kes olid nõus panustama. Kogu kostüümi- ja grimmimaailm sai loodud suuresti tänu isiklikele sõprussuhetele.
Nomineeritud lavakujundusi: Draamateatri „Nukumaja, osa 2” (lavastaja Mehis Pihla)
Foto: Heikki Leis

Kasutasid oma sotsiaalset kapitali?

Kasutasin. See väheneb selliste sündmustega kapitaalselt. Teater vähendab alati igasugust sotsiaalselt kapitali.

Mis väärtusi sa jagad inimestega, kellega teatris korduvalt koostööd teed?

Ma arvan, et kõige olulisem on üksteise töö aktsepteerimine ja professionaalsus. Kui leiame ühisosa ja hindame teiste vabadust luua tervikusse oma osa võimalikult hästi, siis minu kogemus ütleb, et sellest sünnib rohkem kui juhul, kui lavastajal või kellelgi teisel on väga kitsas oma visiooni. Teiseks peab olema piisavalt avatust aruteludeks, ideede mõtestamiseks ning ka ideedest loobumiseks ja uute suundade leidmiseks. Väga oluline on minu jaoks ka tahe. Kui inimene põleb ja tahab midagi teha, siis mina olen valmis sellise kapteniga paati minema. On imestatud, miks ma teen koostööd Ain Mäeotsaga, keda kunstiringkondades hinnatakse nii ja naa. Aga ta on üks lavastajaid, kes põleb iga kord, kui lavastust teeb, ja on sellele üdini keskendunud. Samuti Karl (Laumets), Mehis (Pihla), Elmo (Nüganen), Kersti (Heinloo)… Nad kõik põlevad oma ideedest ja see on minu jaoks olulisim.

On sul kindel aluspunkt, kust kujundusi alustad? Kas tooksid mõne näite lavastuste põhjal, millega sel aastal kunstnikuauhinna laureaadi tiitlini jõudsid? (Suits oli nomineeritud lavastustega „Persona”, „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal”, „Nukumaja, osa 2”, „Võrk”, „Kant”, „Kommuun” ja „Emilie Sagée”.)

Alustan stilistika ja esteetika üldvormi loomisest, järgneb vormi leidmine. Näiteks „Nukumaja, osa 2” puhul oli oluline tuua esteetikaga esile näitleja, ülejäänud maailm ei tohtinud tema rollisooritust kuidagi segada. Kui materjalid nõuavad näitlejakesksust, siis võiks sellega minna lõpuni. Vanemuises tehtud „W” ei olnud küll nomineeritud tööde hulgas, aga see oli teatri suurvorm heas mõttes, teaterteater. See oligi eesmärk ja sellest lähtudes said tehtud kõik järgmised otsused. „Võrk” oli jällegi 1970-ndate ja tänapäeva vahel liikuv ruum, millele tuli leida vormiline vaste. Mingisuguseid esteetilisi valikuid kordan ma lavastusest lavastusse. Mulle meeldib jätta publikule mulje, justkui ta vaataks aknast sisse. Ta jääb kõrvalpilguks mingile maailmale ja seal toimuvale. Või siis on publik ise dekoratsiooniks.
Nomineeritud lavakujundusi: Kellerteatri „Emilie Sagée” (lavastaja Kersti Heinloo)
Foto: Siim Vahur

Objektistad publiku?

Publikutribüün on ju ka arhitektuurne objekt. Näiteks „Öö lõpus” oli publik omamoodi areeniks ümber augu, kus peategelane tegutses. Ka publiku asetus on mõtestatud.

Sinu lavakujundused ei mõju mulle kunagi ainult illustratiivse või toetava keskkonnana. Pigem joonistuvad sealt välja ka lavastust sisulises mõttes avardavad kujundid. Sellena võib mõjuda ka valgus, näiteks „Nukumaja, osa 2” ere päevavalgust meenutav valguskujundus.

Ma lähtun alati ka sellest, milline on valgus. Mõnikord mõtlen sellele enne kui muule. „Nukumaja, osa 2” puhul tahtsin valgusega saada muuseumiefekti. Kui käid suures muuseumis, on laes päevavalguslambid, mis loovad ühtlase nüüdisaegse galerii efekti. Teine tasand lisandub lavakujunduses pärast esteetika ja stilistika valikut. Üritan luua sinna taha lavastust toetava kujundi. Kriitikud vaatavad aga enamasti vaid esmast näitlejatasandit.

Sa oled teatrikriitika puhul sellele, kuidas kunstnikutööd kirjeldatakse, varemgi tähelepanu juhtinud. Mis oleks see ABC, mida kirjutajad sinu hinnangul arvestada võiksid?

Ma arvan, et esmajoones on oluline arutleda, mitte anda hinnanguid. See on see, mida mina kriitikutelt ootaksin. Ja mitte kirjeldada. Praegu kirjeldatakse, et laval oli valge karp, ja siis öeldakse, et kunstnikutöö oli hea. Mida lugeja selle reaga peale hakkab? Tuleks mõtestada, mida see võis tähendada, mida autor öelda tahtis.

Mida saaksid kunstnikud omalt poolt teha, et sellele kaasa aidata?

Võib-olla oleks hea kohtuda. Teinekord oleks tore seegi, kui kriitikud lihtsalt kunstnikule kirjutaksid, tagasisidestaksid, küsiksid. Neid juhuseid, kus lihtsalt realistlikku suletud keskkonda luuakse, on ju pigem vähe.

Mitu projekti sul praegu pooleli on?

Järgmise pooleteise aasta perspektiivis on laias laastus üheksa tööd ettevalmistamisel. Fookus on kolmel-neljal sügisesel lavastusel. Asjad, mida ma pole veel teinud, aga tahaksin, on näiteks rahvatükk ja ustekomöödia. Seejuures on Linnateatris praegu väga keeruline aeg ja me ei tea, mis saama hakkab. Hoian reservi selle jaoks. Kolimine, ehitamine, kogu logistika ja mis sellest saab.

See on nagu mingi Linnateatri needus, mis aastaid kestab. Nii kui mingi tuluke uue maja ehitamisele paistab, on kohe jama platsis. (Praegu kohaldatakse Linnateatri ajutisteks ruumideks Salme kultuurikeskust – toim).

Linnateatriga on, jah, see probleem, et nii kui uut hoonet ehitama hakatakse, kukub valitsus, tuleb majanduskriis või midagi muud. Kolm korda järjest on tulnud mingi kriis, aga ma usun, et seekord me saame sellest üle ja ehitame maja valmis.
Nomineeritud lavakujundusi: Linnateatri „Kommuun” (lavastaja Elmo Nüganen)
Foto: Siim Vahur

Sul oli plaanitud kuus kuud puhkust. Kas see on rutiin, mis käib sinu töögraafiku juurde?

Ma tegin põhimõtteliselt lavastused esietendusteni ära. Ainult selle hooaja viimane lavastus, millele kujunduse tegin, jäi 13. märtsil Vene Teatris esietendumata. Novembrini pidigi olema lavastustest vaba periood. Võtsin selle teadlikult, et järgmist kevadet ette valmistada, see on jälle veidi tihedam. Teen teadlikult vahepeal pause, inimesed ei saa sellest tihti aru.

Lavastuste ettevalmistamine ei kõla sama asjana, mis puhkus. See, mida mina kuulen, on, et sa nimetad puhkust teistsuguseks võimaluseks tööd teha. Kas sa mõnikord lähened puhkusele ka kui võimalusele… puhata?

Kahe otsaga asi. Mõneti valmistun uuteks asjadeks, teisalt analüüsin vanu. Minu jaoks ongi see puhkus, sest see ei ole ju aktiivne töö, vaid mõttetöö. Tegelen muude asjadega ja see on ka eneseanalüüsi koht. Praegu tegelen nädalas ühe päeva erisuguste kohustustega, muudel päevadel mõtlen muudele asjadele ja ehitan midagi kodus. Tegin näiteks just vannituppa kapi, üleeile ehitasin jalanõude riiuli ja nii edasi. Pole kaks aastat midagi kodus teinud, nüüd tahaksin teha, siis on kodurahu ka tagatud.