Juu Jääb jaheda ilma kiuste
Üldiselt on Juu Jääbi publik aastate jooksul võrdlemisi ära hellitatud - ilm on hea, artistidevalik on mitmekesine, olmetingimused on mõistlikud. Võiks eeldada, et see tekitab üha suuremaid nõudmisi ja kapriise, sest igalt järgnevalt aastalt oodatakse-loodetakse midagi enamat, midagi veelgi paremat. Seda aga Juu Jääbi puhul ei tähelda, et ilma üle võimu pole, see sai tänavu selgeks, kuid mis puudutab esinevaid artiste, siis selles osas valitseb täielik usaldus. Publik usaldab Villu Veski maitset ja hoolimata sellest, et üks või teine artist päris mokkamööda pole, on festivali üldine foon pigem rõõmustav ja uusi avastusi pakkuv.
Juu Jääb ise algas tegelikult juba jaanipäeva paiku – osaliselt olid kontserdid viidud Kuressaarde ja Mändjala randa, kuid põhilise raskuse kannab jätkuvalt Nautse taluhoovi püstitatud lava, mis reede õhtust kuni pühapäeva varahommikuni kodumaiseid ja rahvusvahelisi artiste võõrustas.
Kui Eesti neidudest JazzinSisters tegi tõhusa algatuse oma lapsemeelse ja äratundmisrõõmu pakkunud vokaaljazziga, siis Clara Hill oli pisukeseks pettumuseks. Kunagisest menukast Sonar Kollektivi rosterisse kuulunud lauljatarist polnud paraku jälgegi ning mõned aastad tagasi ka Tallinnas koos Jazzanova mehe Alex Barckiga suurepärase etteaste teinud Clara Hill teenis külmavõitu ilmas välja leige aplausi.
Kui Hill mõjus veest väljas sipleva veeloomana, siis järgmisena lavale saanud Nigeeria juurtega Ola Onabule tundis end taluhoovi laval vana kalana. Juba teist korda Juu Jääbil esinenud Onabule esindab parimal moel Briti soulmuusikat.
Koloriitne tämber, suurepärane häälevalitsemine, mis arvestab igal sammul ka suure taustaorkestriga ning vahetu suhtlemine publikuga on Onabulest teinud festivalikülastajate seas armastatud artisti. Omamoodi positiivse üllatuse pakkus aga rootslaste Paul Mac Innes trio. Kui poleks märganud, et üks kiitsakas rootslane ekstaatiliselt laval tantsu vehib ja suud liigutab, oleks arvanud, et Amp Fiddler teeb Jääbi debüüti.
Seekord siiski mitte. Vokaalselt väga tummine etteaste, mis õnneks varjutas ka veidi amatöörlikult välja kukkunud tausta. Tänapäeval on võimalik ka kogenuma kõrva autentsemate saundidega ära petta, juhuks kui pole torumehi lavale kaasa võtta. Hilisel tunnil ja vilu ilmaga sai triost igatahes hea abiline jalgade liigutamiseks.
Laupäevase programmi naelteks olid USA vokalist Hailey Tuck, kelle siiras lavaline olek ja laulmismaneer ei jätnud kedagi külmaks ja populaarse nu-jazz kollektiivi United Future Organizationi asutajaliige Toshio Matsuura oma uue koosseisuga Hex, mis tegi viimseni viimistletud, kuid muusikaliselt festivaliväärilise etteaste. Võimalik, et ma eksin, kuid suure tõenäosusega oli see esimene Jaapani grupp festivali ajaloos. Ehkki formaadilt läänelik, on jaapanlaste helikeeles ikkagi mingi teatud omapära – tõlkes pisut kaduma läinud, kuid seda kõige meeldivamas tähenduses.
Juu Jääbi võlu seisnebki paljuski selles, et ühe õhtu jooksul võib lavalt kõlada nii 20ndatele iseloomulikku vokaaljazzi kui Jaapani futu-jazzi ja see kõik tundub nii loomulik. Ilmselt see on ka põhjus, miks publik jätkuvalt seda väikest saarefestivali armastab. Täiskasvanuikka jõudmisest hoolimata julgeb Juu Jääb endiselt teha julgeid artistivalikuid, mis ennast alati küll õigustada ei suuda, kuid riskeerima peab, sest täpselt nii on koos Jääbiga üles kasvanud ka selle auditoorium.
