Kui üritada ”W-d” veel objektiivselt hinnata, siis ehk tingib juubilari viimase aja kunstiline seis ka samal tasemel juubelilavastuse? Üle oma varju ei hüppa, leiab Veiko Märka. Foto: Maris Savik

Teatrisaaga „W” on vaadeldav kahest hoopis eri aspektist: kui Vanemuise teatri 150 aasta juubeli tähistamise pidulik üritus või professionaalne teatritükk. Esimene variant arvustamist ei eelda, teine küll. Seetõttu lähtun viimasest.

„W” algab sealt, kust ta algama peabki, umbes 1870. aastast, lõppeb aga täieliku ajalise laialilagunemisega. Kui tegevus olekski lõppenud näiteks Karl Menningu skandaalse lahkumisega Vanemuisest (1914) ning seda oleks tihendatud nii süžeeliinide kui ka karakterite sügavuse ja mitmepalgelisuse poolest, oleks „W” võinud olla päris mõjuv teatriajalooline saavutus, midagi „Ainsa ja igavese elu” laadis. Sest tänapäeva see nagunii välja ei jõua, tegevuse lõpp jääb enam-vähem 1976. aastasse, kui mängiti Eesti teatripildis murrangulist „Põrgupõhja uut Vanapaganat” – nii et päris kaugele minevikku.

Esimene vaatus avardas silmaringi ja pakkus meelelahutust. August Wiera (lavastuses Liira) Robert Annuse ja Karl Menning (lavastuses Henning) Reimo Sagori esituses olid krapsakad ja jändrikud juhitüübid, oma aja ilmekad esindajad. Nendega võrdselt mõjus Maria Annus selleaegse Vanemuise juhtnäitlejannana. Eriti tore oli Wiera-aegse teatri mõttemallide edasi andmine – nii professionaalsuse mõistmise kui ka kunstilise mõtte seisukohalt. („Oi, nii halvasti oskan mina ka mängida!”)

Avalehele
0 Kommentaari