Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov. Milleks see metallist toru on? Pole aimugi. Foto: Ilmar Saabas

Täna õhtul jagatakse Rakveres Eesti teatri aastaauhindu, millele on eraldi nomineeritud nii Ruslan Stepanov kui ka Artjom Astrov. Juba homme, neljapäeval esietendub Sõltumatu Tantsu Laval nende uus lavastus, „Performance STL-is”. Nad ei taha, et pealkiri annaks vaatajale lähenemiseks liiga selge suuna. Ja tõesti, pealkiri ei anna vaatajale suunda. Teema on siiski olemas: ohvriks olemine.

Auhinnad kütavad alati kirgi. Kes arvab, et sellist võrdlemist ei peaks olema, kes arvab, et kategooriad või žüriid peaksid olema teistsugused. Kuidas teie teatriauhindadesse suhtute?

Ruslan: See on positiivne tähelepanu. Just nomineeritud olemine on oluline ja tekitab hea tunde, mitte auhind.

Artjom: Eriti kui tegutsed valdkonnas, kus lavastused ei toimi filigraanse ja alati äratuntava mudeli järgi, mille puhul igaüks teab, kus on plaksutamise koht. Me tegeleme millegagi, mis on… ma ei taha öelda avangardne… See, et meie tööd peetakse suures teatripildis olulisena, on suur toetus ja see on väga liigutav.

Ruslan: Me tahame võtta riske. See on umbes nagu võrdlus Hollywoodi peavoolufilmide ja arthouse-kino filmide vahel. Meil ei ole seda koodi, et nüüd tuleb selline muusika, mille peale peab vaataja tundma nii- ja naamoodi.

Artjom Astrov: minu jaoks tähendab ohvriks olemine enda väikesena tundmist.

Artjom: Mäletan, kuidas kunagi moodsa kunsti näituseid külastasin ja mõtlesin: milleks seda tarvis on? Aga see on õppetund avatud olemisest. Arusaamine ei olegi nii oluline. Nii et just siis, kui inimene küsib: „Kellele seda vaja on?”, mõtlen, et jess, nüüd algas protsess! Tugev vastureaktsioon on minu meelest väga hea, aga kui ta läheb lihtsalt saalist välja, kehitab õlgu ja unustab, siis ei ole sidet.

Ruslan: Meie praegune lavastus ei ole mingi vormiharjutus. Me ei ürita kehtestada uut süsteemi. Meid huvitab teistsugune loogika. Kas on võimalik suhelda kuidagi teisiti kui verbaalselt? Intuitiivsusel on siin suur osa.

Teie lavastuse teema on ohvriks olemine?

Ruslan: Ohvriks olemise tunne.

Artjom: Ohver versus sõltumatus, ohver versus iseseisvus, ohver versus vabadus. Kuidas paneb ohvriks olemise tunne sind ennast kehtestama? Minu meelest on see viimasel ajal igas valdkonnas, sealhulgas poliitikas, päevakajaline teema. Lihtne näide on #MeToo juhtum. Poliitikas püüab mingi allasurutud segment nii jõudu koguda, aga me ei mõtle ohvriks olemisest ainult poliitilisel tasandil.

Ruslan Stepanov ütleb, et kolmetunnisest proovist võib nii mõnigi kord tulla ainult üks minut materjali. Foto: Ilmar Saabas

Ruslan: Mina ei saakski, sest ma ei jälgi poliitikat. Mind huvitab, kust see ohvriks olemise tunne üldse tuleb. Miks tuntakse juba lapsepõlvest, et ma ei ole piisav? Kas sa võid ka rikkana tunda end ohvrina? Aga väga targana? Kas on üldse võimalik end mitte ohvrina tunda?

Artjom: Minu jaoks tähendab ohvriks olemine enda väikesena tundmist. Ükskõik kas riigi osana või mingi kindla identiteedi olemasolu tõttu. See on abstraktne tunne, et sinu sõna ei loe ja sul ei ole võimu midagi muuta.

Laval on huvitav seltskond. Peale teie ka legendaarsed Viljandi tantsukunsti õppejõud Kai Valtna ja Raido Mägi ning tantsuüliõpilane Anumai Raska. Miks selline valik?

Ruslan: Algul tahtsin uurida hoopis seda, milline oli aeg, kui Eestis tegutses esimene nüüdistantsu generatsioon. Jäin mõtte juurde, et miks mitte kasutada lavastuses vanema generatsiooni tantsijaid. Raido Mägi kadus omal ajal ootamatult lavalt, aga ta on üks minu lemmikesinejaid. Kai Valtna on lihtsalt nii äge tüüp! Ta ei ole samuti väga ammu laval olnud. Kui valida aktiivsed kunstnikud, ei küsi keegi miks, aga siin tekkis kohe konfliktiolukord. Ohvritemaatika üles kerkides tundus huvitav mõte kasutada ka sama kooli tudengit.

Ruslan Stepanov: meie töömeetod on kollektiivne mõtlemine. Oleme kõik sõbrad, nagu perekond.

Kuidas teie lavastusprotsess toimub?

Ruslan: Meie töömeetod on kollektiivne mõtlemine. Oleme kõik sõbrad, nagu perekond, meil ei ole lavastajate ja etendajate seas hierarhiat, see on demokraatlik protsess.

Artjom: Püüame igas osalises leida haavatavat ala. See on koht, kus tekib eriline energia, millega on huvitav töötada.

On teie lavastusel positiivne programm?

Ruslan: Ainult positiivne programm ongi. Mul on lavastusele tegelikult lihtne seletus. Võti on armastus. Meil on nii, et kaks venelast teevad eestlastele etendust, eks. Anumai ei saa seejuures vene keelest üldse aru, aga see ei ole talle probleem. Sellise kommunikatsiooni võimalikkus näitab, et me võiksime elada pseudoprobleemideta. Sotsiaalmeedias konflikti tekitamine on väga lihtne, aga kas see konflikt on päriselt olemas? Võtame müra ära ja oleme lihtsalt head inimesed. See, mis siin saalis toimuma hakkab, on äkki ka lahendus.

Lahendus kõigele või lahendus lavastusele?

Ruslan: Maailmale.