Kalevipoeg kunstis

Kirjastuselt SE&JS ilmunud „Kalevipoja” uustrükk Andres Tali illustratsioonide ja kujundusega annab põhjuse rääkida ajaloost – kuidas on kunstnikud Kalevipoega läbi aegade näinud.

„Kalevipoja” illustreerimise tava on teinud läbi mitmeid muundumisi, kuigi korduvalt kohendatud on ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi esialgset väljaannet. Rääkimata siis illustratsioonidest, mis peegeldavad oma aja kunstistiile.

Tasub meenutada, et „Kalevipoja” esmatrükk ilmus aastatel 1857–1861 vihikutena eesti ja saksa keeles ning esmatrükina 1862. aastal Soomes Kuopios. Praegune, 19. väljaanne toetub kirjastajate sõnul 5. (1935) ja 18. (2003) trüki põhimõtetele. Väljaandele lisavad väärtust saatesõnad eelmistele trükkidele alates Kreutzwaldist endast kuni August Annisti, Endel Nirgi ja Sirje Endreni.

Kui pikk oli Kalevipoeg?

Kes see Kalevipoeg õieti oli? Muidugi rahvuseepose kangelane. Pöördume naljaka definitiivse teksti poole ENE-s: „Eesti (peam. Ida-Eesti) rahvusmuistendite hiidvägilane, kes kannab kive või viskab neid vaenlaste pihta, võitleb vaenlaste vastu ka laudadega, võttes seejuures õpetust siililt, tekitab maapinnavorme, veekogusid, ehitab linnu jm, käib läbi vete, sureb jalgade maharaiumise tõttu.”

Seda võib eeposest küll lugeda, samas sedagi, millele viitab Sirje Endre: „Eestlastel on kombeks naerda Kalevipoja juhmuse ja teomeheliku rohmakuse üle. Sangarmees nagu ei oskakski ise suurt mõelda, vaid küsib nõu siililt põõsas ja tähelt taevas.” Siiski lisab Endre, et „ega teagi, kas nõuküsimine (või kolleegi nõuandmine) on rumaluse või tarkuse märk. Näiteks Fred Jüssi on kogu aeg teadnud, et siil, kaljukotkas, tark lind tammikus, tähed taevas ja kas või hiirekene „Kalevipoja” XVIII loos ongi inimesest võrratult targemad. Nad vähemalt ei saada korda meile omaseid lollusi.”

Muidugi võib öelda, et Kalevipoeg oli suur laamendaja (tüli soome sepaga), vägistaja (lugu saarepiigaga) ja looduse laastaja.

Kuid kunstnike jaoks on olnud suur küsimus, milline hiid ise välja nägi, sest eeposes pole tema välimust kirjeldatud. Sama probleemiga maadlesid keskaegsed kunstnikud. Ükski evangelist ei kirjeldanud Kristuse välimust. Varakristlikus kunstis kujutati messiat noore Apollona, alles hiljem kujunes välja kanooniline Kristus pikkade juuste ja habemega.

Kalevipoja ikonograafias kujunes vaatamata stiililistele erinevustele üks kindel tüüp: muidugi tugeva musklilise kehaehitusega heledapäine aarialik tegelane rahvuslikus rõivastuses. Teadlased on välja arvutanud, et kui Kalevipoeg selliseid kive lennutas, jättis nii suuri jalajälgi ja kõndis läbi mere, siis pidi ta olema üle saja meetri pikk.

Meie kunstiteaduses on põhjalikult käsitlenud teemat „Kalevipoeg kunstis” Irina Solomõkova ja Helmi Üprus, kellelt ilmus 1962. aastal raamat. Selgub, et kui Faehlmannil ja Kreutzwaldil tekkis idee eepose koostamiseks, tulid ka esimesed katsetused selle illustreerimiseks.

Aastail 1840–1841 valmisid Friedrich Ludwig v Maydellil sulejoonistused, samasse aega jäävad ka Georg Friedrich Schlateri akvarellid ja Oskar Hoffmanni „Kalevipoeg põrgu väravas”. See on ka mõistetav, sest tol ajal polnud veel tekkinud rahvuslikku kujutavat kunsti. Samal ajal huvitusid baltisaksa kunstnikud kohalikust koloriidist ja eesti mütoloogiast.

See oli kantud romantismist, mis väärtustas looduslikku ja maalähedust – kõike seda väärtustasid ka meie orjastajatest intellektuaalid.

19. sajandi keskel lõpetas Peterburi kunstide akadeemia esimene eesti rahvusest kunstnik Johann Köler. Temalt on ka Kreutzwaldi portree, käes raamat „Kalevi poeg”. Kohe lisandus talle skulptor August Weizenberg, kes raius valgesse marmorisse Kalevipoja ja Linda. Need on tehtud, järgides antiikse klassika eeskujusid, eeskätt Kalevipoeg on kui Herakles.

Kõik muutus ärkamisaja järel, kui maad võttis rahvusromantiline juugend. Eesotsas Kristjan Rauaga hakati otsima õiget rahvuslikku stiili ja vormi. Eesti rahvakunstist oli võtta vaid ornament, muud stiililised elemendid pärinesid juugendist või saksa ekspressionismist.

Kalevipojast vaimustus Nikolai Triik, kelle üks uhkemaid teoseid on triptühhon „Lennuk” 1910. aastast. Ka Jaan Koort pidi ohkama: „Meil on iseäranis raske alguses, sest kunstis pole meil midagi, mis piiri tõmbaks selle kohta, mis tõesti Eesti oma on. Meil on ainult teatud hingeelu.” „Õiget” Kalevipoega otsis ka Oskar Kallis, kes kombineeris rahvakunsti ornamentikat juugendiga (nt „Kalevipoeg allmaailmas”, 1915)

Suursündmuseks kujunes „Kalevipoja” viies trükk 1935. aastal. August Annist kirjutab, et „eesmärgiks on viia eesti rahvusliku kirjanduse kuulsaim ja mõjurikkaim „esimene originaalteos” väärilisel kujul tõesti ka iga eestlase kodusse”. Nii ka läks. Illustreeris ei keegi muu kui Kristjan Raud. Tema Kalevipoja pildid olid eeskujuks järgmistele, kuigi ega ta siingi leidnud kauaotsitud rahvuslikku vormi.

Sisult sotsialistlik

Nõukogude ajal püstitati loosung, mis nõudis, et kunst peab olema sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik. See lubas Kalevipojal edasi õitseda – juba 1943. aastal Jaroslavli kunstnike Jüriöö aastapäeva näitusel Moskvas. Nüüd sümboliseeris hiid vastuhakku Saksa okupantidele. Solomõkova ja Üprus rõõmustavad: „Nõukogude Eesti ajaloolaste, rahvaluuleuurijate ja kirjandusteadlaste töö rahvusliku liikumise ja „Kalevipoja” vaheliste sidemete uurimisel marksistlikelt positsioonidelt on samuti kaasa aidanud selleks, et kunstnikud on hakanud sügavamalt ja objektiivsemalt tunnetama eepose tõelist kontseptsiooni, eraldama temas tähtsamaid poeetilisi ideid ja motiive.” Kalevipoeg tehti klassivõitluse kangelaseks, ime, et teda ei nõutud Vene mundris.

1951. aastal ilmus uus „Kalevipoeg”. Kunstnike kollektiivi kuulusid Alo Hoidre, Ott Kangilaski, Richard Sagrits, Richard Kaljo ja Edith Paris. Kalevipoeg oli ikka linalakk, palk käes, mõõk puusal. Kangelane on valmis tööks ja kaitseks. 1961. aastal ilmus Evald Okase illustratsioonidega „Kalevipoeg” uuesti. Mõistagi erines see eelmisest. Okas lähtus juba veidi abstraktsemast laadist, kuigi kangelase tüpaaž jäi samaks.

„Kalevipoeg” kunstis on lõputu teema – teda on kujutatud maalis, graafikas, skulptuuris ja tarbekunstis. Lõpetuseks veel see, et näiteks Enn Põldroos on teinud fovistliku maali, Leonhard Lapin omakorda geomeetrilise, ei saa unustada Lembit Sarapuu rahvusmütoloogilisi fantaasiaid.

Viimasel ajal on kunstnikud Kalevipoja rahule jätnud, kuid kes teab, millal tuleb aeg hakata rahvuskangelast uuesti ümber mõtestama või dekonstrueerima. Üks märk sellest ongi kõige uuem „Kalevipoeg”, kus Andres Tali ei keskendu niivõrd heerose imagole, kuivõrd temaga seotud detailidele ja atribuutikale.