Ükskõik, mida te lavastaja Julio Medemi filmi „Kaootiline Ana” kohta ka lugenud ei ole, ei tea te mõne aja eest Eesti kinolevisse jõudnud linateose kohta suurt midagi. Sest sellel filmil on au kuuluda nende teoste eksklusiivsesse klubisse, millest kirjutamine on sama mis „arhitektuurist tantsimine”, kui ühe nupumehe kunagist väljendit meenutada. Nii tuleb ka järgnevatesse ridadesse eluterve skepsisega suhtuda, sest „Kaootiline Ana” on pigem kogemus kui film.
Noor katkematult naeratav silmapaistva kunstiandega tütarlaps elab koos enigmaatilise isaga kusagil Ibizal kaljukoopas, kuni kummalist seksuaalset ärevust iga pooriga kiirgav vanaldane metseen noore tüdruku endaga Madridi kutsub. Seal elab tema ülalpidamisel terve hulk noori ja „eriliselt” andekaid inimesi ja päevi õhtu suunas veeretab too seltskond kauneid kunste õppides ja „läbi elades”. See pole loomulikult ainus asi, mis selles narkorännakulaadses loos „peagi selgub”. Kaugel sellest. Järgneva kahe tunni jooksul saab Ana enda kohta nii mõndagi teada, ja mis veelgi olulisem – Ana kohta saab nii mõndagi teada kogu maailm, mille omamoodi emaks ta keeruliste stsenaarsete katakombide läbimise järel osutub.
Ka kõige raskekujulisem sümbolismi fänn jääb Medemi retoorikat kinolinal jõllitades tummaks. Ühest küljest uputab lavastaja oma vaatajad küll massiivsesse kujundite merre, kuid teisest küljest näib tal selle kõige juures ka midagi öelda olevat. Kui pisut šabloonne lõpustseen Iraagi sõja arhitektiga välja jätta, on „Kaootiline Ana” lõppeva aasta võimsaim visuaalne laks. Aga sellest saab igaüks aru juba filmi avaminutitel, mille seos kogu järgneva looga lõplikult ehk alles tollesama sõjardi hotellitoas selgub.
