Soomlaste Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekteeritud korporatsioon Sakala maja Tartus (ehitatud 1911). ----

Nooreestlased ja nende algatatud kultuuriuuendus määras ka eesti arhitektuuri orientatsioone.

Ka ehituskunstis sai aktuaalseks Eesti ja Euroopa, oma ja võõra suhte määratlemine. Kui soomlased hakkasid arhailisel taluarhitektuuril põhinevat rahvusromantismi viljelema, siis tekkis ka eestlastel küsimus: millel võiks põhineda eesti arhitektuuri rahvuslik omapära?

Rahvusromantismi vahendajaks sai saatuse tahtel Gustav Suits. Juba enne Helsingi ülikooli õppima asumist, suvel Soomes koduõpetajana töötades tutvus Suits arhitekt Jalmari Kekkoneniga, sattudes enese teadmata otse soome rahvusromantismi pessa. Arvata võib, et see tutvus mängis rolli Suitsu arhitektuurihuvi tekkimises üldse ning julgustas teda sel teemal sõna võtma. Jalmari Kekkonen oli aktiivne kirjutaja ja usin rahvusromantismi populariseerija, koos arhitektide Udo Ullbergi ning Alarik Tavaststjernaga 1901. aastal korraldatud Karjala retke järel avaldas ta mitmeid Karjala-teemalisi artikleid Soome ajakirjades “Kotitaide” ja “Rakentaja” – just Karjalas arvati olevat siis veel säilinud ehedat rahvusarhitektuuri.

Suits tellis Jalmari Kekkoselt Karjala artikli ka 1902. aasta Kiirte albumisse. Kui ta järgmisel aastal avaldas oma tuntud artikli “Kujutavast kunstist Eestis ja “Kalevipoja” piltidest”, kutsus ta looma eesti stiili, õppides otseselt soome arhitektuurist.

“Meie elame just niisuguses ajajärgus, kus uut stiili otsitakse, “uue”, algupäralise pääle rõhku pandakse. (---) Meelega võtame jälle Põhjamailt ja nimelt Soomest näituse, sest et meie meestel säält paljugi õppida oleks. Soomes on kõige viimasel ajal ehitustöö-paleuseks saanud kõrge katusega, väikeste aknatega maja, maa-hoonete sarnane, mille sisemusgi suitsunud talutare suurte, tugevate lee-ahjude, pikkade pinkide ja laudade ja muude raskete toaasjadega kujutada püüab.” (Linda, 1903.)

Ühelt poolt rahvuslikkuse taotlused, teiselt aga euroopaliku moodsuse iha – nii hakati eesti arhitektuurile soome eeskujul alust rajama. Kuna eesti professionaalseid arhitekte polnud võtta, siis läks käiku otsene arhitektuuriimport Soomest.

Vanemuise teater taheti tingimata “uues stiilis” projekteerida, ent samal ajal pidi see olema ka rahvuslik. Projekt telliti Armas Lindgrenilt, kellele saadeti inspiratsiooniks “Kalevipoeg”. Teater sai eestlastele “armas, lihtne ja kodune”, ent samas ka “euroopaline”, nagu kirjutas August Kitzberg (kes muuhulgas Noor-Eesti laekuri ametit pidas). Muidugi ei sümboliseerinud “Vanemuise” arhitektuur enam ärkamisaja talupoeglikku vaimu, vaid juba uut, nooreestlaslikku rahvuslikkuse käsitlust.

Järgnesid teised tellimused Lindgrenile – Tallinna Pauluse kirik (1906, ehitamata), luuletaja Karl Eduard Söödi maja Tartus Promenaadi tänaval (hävinud), Viljandi Vastastikuse Krediidiühistu maja (1911, ehitamata), riigimees Friedrich Akeli maja Tallinnas Roosikrantsi 10 (1912) jt. Oskar Rütli algatusel projekteerisid Armas Lindgren ja Wivi Lönn ka Sakala korporatsiooni maja Tartusse.

Lönnilt telliti Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste koolimaja Tartusse, kuid kuna Lönn kohe kirjadele ei vastanud, siis korraldati konkurss, mille žürii koosnes soomlastest ja mille ka võitsid soomlased (Taucher, Kajanus & Blomstedt). Järgnesid Lindgreni & Lönni Estonia, Saarineni Pauluse kirik Tartusse jt – kõik soome arhitektide töölaualt.

“Soome monumentalsus on meie ehitiste juures modern. (---) Tuleks küsida, kas meil enestel midagi ei ole, mis meile omapärane oleks, kas ei leia meie midagi sarnast, mis meie ehitusekunstile omapärasuse lähtekohaks võiks saada, omade vanade majade ja teiste kõrvaliste hoonete juurest, ja kas soome monumentalsus ka meile iseloomuline on?” kahtles Bernhard Linde 1912. aastal. “Tuleks meie rahva vana ehituseviisi uurida, selleks maal veel sagedaste leiduvatest vanadest algupäralisematest hoonetest joonistused ja ülesvõtted valmistada. Nende hoonete juures leidub nii mõndagi, mis meie omapäralisemale ehituskunstile põhjaks võiks saada. (---) Vähemalt ühtegi sarnast ehitust oleks vaja.” Ülaltoodu mõjus 1912. aastal juba väga hilise “leidkem oma Karjala!” loosungina.

Nooreestlaste ja nende aja arhitektuuriideoloogia oli orienteeritud impordile, mis oli põhjendatud eesti arhitektide puudumisega. Lõpetamata jäänud Peterburi Kunstide Akadeemia haridusega Karl Burman alustas projekteerimist alles 1910. aastal, kõik varem alustanud (Hellat, Lender, Uesson) olid insenerid. Täna, mil professionaalsete arhitektide hulk on 500 ringis, pole import enam muidugi õigustatud. Saame ju küll soomlastega hästi läbi, aga oma maju ja linnu tahaks nüüd juba ise projekteerida. Seepärast mõjus Tartu linnapea Laine Jänese hiljutine mõte kutsuda Tartusse peaarhitekt välismaalt ootamatult anakronistlikuna – nooreestluse aeg ju ammu läbi. Välisarhitektide vaimustuses kiputakse unustama, et soodsatele kontaktidele on altid eelkõige teise järgu tegijad, tipud tuleb aga väga suure rahaga kinni maksta.

Nooreestlaste kiituseks tuleb öelda, et vaatamata rasketele aegadele oli nende arhitektuuri-import orienteeritud tippudele. Saarineni ja Lindgreni ehitised polnud meediakäraks mõeldud, need olid kvaliteetehitised – eeskujud, millest õppida.