Franzen on kergesti loetav ja mõistetav kirjanik. Pole sugugi juhuslik, et tema romaanidele on oma õnnistuse andnud ka inimsuhete ekspert Oprah Winfrey, sest mis moraalseid või poliitilisi probleeme Franzen oma romaanides ka ei harutaks, lõpuks taandub kõik sellele, kuidas tema tegelased oma ligimesi või iseennast mõistavad (või pigem ikka ei mõista). Indiviidi psühholoogilisel ülesehitusel on võime muuta isegi maailmakorraldust, näib olevat Franzeni sõnum.

„Puhtus” on Jonathan Franzeni teine eesti keelde tõlgitud romaan, esimene – „Parandused” – ilmus kirjastuses Varrak 2004. aastal. Originaalis 2015. aastal välja tulnud „Puhtuse” („Purity”) pealkiri on nii ühe peategelase eesnimi kui ka romaani läbivaid moraalseid määratlusi tähistamaks ideaali: head, pahedest korrumpeerimata inimest. Purity, keda kohtame raamatus peamiselt tema hüüdnime Pip kaudu, on kahekümnendate eluaastate alguses, suure õppelaenuvõlaga ja eneseotsingutega maadlev noor naine, kes eriti oma nime sõnasõnalist tähendust ei kehasta. Pip on tõepoolest üsna tavatu peategelane: ta ei raba erakordsusega mitte üheski valdkonnas, vaid vastab täiesti tavalise noore inimese kirjeldusele. Pipi muudab eriliseks ainult asjaolu, et ta ei tea, kes on tema isa. See juba klassikalisest kirjandusest tuttav motiiv muudabki ta sobilikuks romaani intriigide käivitajaks.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: