KATKEND TOOMAS LEITO RAAMATUST | Toimetus kuulas mind haudvaikselt ja suures hämmingus. Keegi ei saanud aru, miks ma vene keeles patrasin

Eesti Päevaleht avaldab kolm katkendit ajakirjandusjuhi ja kirjastaja Toomas Leito (1946–2020) mälestusteraamatust, mis keskendub elule nõukogude aja lõpukümnenditel ja 1990ndatel aastatel. Kolmandas katkendis kirjeldab Leito perioodi, mil temast ootamatult sai Rahva Hääle peatoimetaja.

Esialgu oli ajakirjanikel minu ees hirm ka seetõttu, et tulin keskkomiteest ja olin edendanud partei propagandat. Eeldati, et olen üdini punane ja hakkan tootma senisest veel igavamat propagandalehte. Tegelikult olin endale eesmärgiks seadnud teha nii head lehte kui oskan. Algusest peale oli selge, et seejuures tuleb võimalikult palju orienteeruda lugejale. Parteilehel olid küll oma raamid ees, aga neid andis painutada. Palju paremas olukorras ja lugejate seas ka kaugelt populaarsemad olid Noorte Hääl ja Edasi (Postimees). Neile jäi ajakirjanduslikku mänguruumi ohtralt rohkem.

/…/

1988. aasta sügisel toimus lehes murrang. Kõigepealt avaldasime MRP salaprotokolli. See oli sündmus mitte ainult Eestis, vaid terves Nõukogude Liidus, sest salaleppe olemasolu eitas Moskva aastakümneid. Tekst oli tõlgitud Saksa allikatest. Seal oli selgelt kirjas ja välisministrid Molotov ja Ribbentrop teatavasti oma allkirjadega kinnitanud, et Saksamaa võib vallutada Poola, ilma et Venemaa sekkuks. Vastutasuks võis Venemaa haarata Balti riigid ja Bessaraabia oma mõjusfääri. Ehk teisisõnu: Nõukogude Liit vallutas Baltimaad, sh Eesti, ja jutt vabatahtlikust liitumisest oli vaid poliitiline dekoratsioon.

Lehes oli salaprotokolli tekst põimitud ajaloolase Heino Arumäe kaheosalise artikli sisse. Kirjutis oli äärmiselt heal tasemel analüüs sõjaeelsest olukorrast ning Hitleri-Saksamaa ja Stalini-Venemaa suhetest. Mõtlesin, et seda peaks Vaino Väljas, kes siis oli juba EKP Keskkomitee esimene sekretär, eelnevalt teadma. Helistasin talle ja küsisin, mis ta asjast arvab. Väljas võttis lühikese mõtlemisaja ja andis siis teada, et tal pole avaldamise vastu midagi. Ma ei tea, kas ta pidas ka Moskvaga nõu või arutas asja oma lähikondsetega, kuid tema otsus oli selline. 10. augustil lugu ilmuski.