Kui karmilt peaks kohtlema emakeelt ja selle kasutajaid? Kas rohkem hirmu või rohkem armu? Keelekasutajad sumisevad heakskiitvalt või hukkamõistvalt, emakeel ise justkui vaikiks, nagu poleks see tema asigi. Ent pangem tähele: mulje on petlik! Tegelikult muutub keel pidevalt ja omasoodu, kasutajate mõjul ja ise neid mõjutades. Muutused annavad endast kõigepealt märku lehetoimetustes. Ühel päeval näiteks vaatab mõni keeletoimetaja mõtlikult teistele otsa ja küsib: „Kas teie panete ka tähele, et üha rohkem kasutatakse ja asemel ning’i?”

Teadlik valik

Nii ongi, kirjutistes kohtab isegi pikki lõike, millesse autor ei ole pannud ühtegi ja’d, kõik on ainult ning’id: „USA ning Šveits”, „poliitikud ning ametnikud”... Toimetades roogitakse neid küll vähemaks, kuid lehes on juba ilmunud ka üks ningitamise pärast nurisev lugejakiri.

Senise kirjakeele tava järgi on ning pidanud pakkuma ja’le vaheldust ja täitnud pigem sünonüümi rolli. Enamasti soovitatakse kasutada ning’i kaudsema ja kõrgema astme seose näitamiseks ning osalausete sidumiseks, ja’d aga konkreetsema ja lähema seose puhul.

Ning’i eelistajate seas leidub ka teadlikke kasutajaid, kes oma eelistust põhjendavad. Näiteks teenekas ja tunnustatud raamatutoimetaja, kes oli parandanud ühes tõlkes ja’d ning’ideks, ütles üllatunud tõlkijale põhjenduseks: kuna tegemist on ajaloolise teosega, siis annab arhailist stiili eesti keeles paremini edasi algupärane sidesõna ning laenatud ja asemel. Keeleteadlane, kellelt kommentaari palusin, arvas selle väite peale, et ta ei oska nutta ega naerda. Tõsi küll, ning ongi olnud põline läänemeresoome sidesõna, kuid ka ja on nii ammune germaani laen, et selle on omaks võtnud suurem osa eesti murdeid. Võõrapärasuse etteheitega oleks kummaline teda tõrjuda.

Alateadlik eelistus

Enamik ning’i eelistajaid teeb oma valiku siiski sisetunde järgi. Küsisin ühelt majandusharidusega autorilt, kas ta oskab põhjendada, miks talle meeldib kasutada pigem ning’i. Ta vastas: „Kasutan „ning” sidesõnana teadlikult rohkem; põhjuseks ilmselt harjumus ja tunnetus. Minu arust see kõlab paremini ja seob lauset kuidagi pehmemalt.”

Kõnealuse loo toimetaja jäi sellest kuuldes mõttesse ja tunnistas, et temale endalegi meeldib ning rohkem. Teadlane, kellega asja arutasin, oli esiotsa üllatunud, kas tõesti on keeles märgata sellist muutust. Uurijatele on (keele)toimetajate rookimistöö ju selge nuhtlus, mis ähmastab keele arenguid ja takistab uurimistööd. Kui ta aga uudisest oma töögrupis juttu tegi, avastas sealgi üks inimene, et ta tunneb seletamatut kihku kasutada ja asemel ning’i.

Nõnda siis hakkab tekkima ja partei ja ning’i partei. Ühtedele käib ningitamine närvidele, teised ei taha enam ja’d kasutada. Aeg näitab, kumb maitse peale jääb. Teadus tunneb ajaloost mõlemat masti näiteid. Mõni leviv mood on sunnitud teadliku tegevusega – toimetamise, õpetamise ja harimisega – tagaplaanile või ise oma aja ära elanud. Kuid on ka juhtunud, et uus joon osutub tugevamaks ja muudab senist keeletava. Ähmane sisetunne ütleb, et ning ei tagane, vaid võtab ja üle võimu. Sisimas tahaks küll, et mõlemat oleks omajagu ja üldpilt mitmekesisem. Et ei juhtuks nagu vaid’iga, mille ülevõim ainult, üksnes ja kõigest arvel sünnitab sedalaadi pentsikuid moodustisi: „Religiooniõpetus annab võimaluse mõista mitte vaid minevikku, vaid ka olevikku.”