Kirjanduskriitik Peeter Künstlerit (1958–2009) meie hulgas enam pole

Alati on valus kirjutada nende inimeste surmast, kes on sinust nooremad, kellel jäi midagi tegemata.

1982. aastal Tartu ülikooli eesti filoloogina lõpetanud Peeter Künstler (09.12.1958– 29.12.2009) oli läbinisti kirjandus­inimene. Oma keelt ta tundis läbi ja lõhki ning tema arvustusi ja raadiokommentaare võis alati nautida. Arvustajana oli ta leebe ja mõistev. Võib-olla sellepärast, et tema enda loomingust pole palju rääkida – ma leidnud tema nime isegi Eesti kirjanike leksikonist, kuigi seal on esindatud ka kriitikud. Ta ei muutunud oma suuremate ambitsioonide mittetäitumisest teiste vastu kurjaks, nagu seda on tihti juhtunud mis tahes kunsti kritiseerijatega. Vähemalt ei teinud ta seda oma arvustustes, küll aga võis tema sageli karme hinnanguid kuulda KuKu klubis viinaklaasi taga.

Jäänud ilma püsivast tööst ja leidmata uut, algas allakäiguspiraal. See on pikaajalise töötu sünd­room – enam ei üritagi ja võ­tad nagu protestiks kogu ühiskonna vastu luuseri rolli. Tõsi, ta kirjutas igale poole arvustusi, kuid päriselt rakkesse ei saanud. Oma­ette tõsikoomiline oli ta dokfilmis „Elav jõud”, mis jälgis Künst­lerit igalt poolt tööd otsimas.

Ei tea, kas ta andis alla või oli põhjuseks haigus. Vähemalt on meil võimalus kokku koguda ta kirjutatu ja see võiks olla tema sõprade kohus.