Kirjanik 2012. aastal Helsingi raamatumessil <p>Foto: Anneli Salo / Wikipedia

Soomlanna Katri Lipsonile 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna toonud „Jäätisemüüja” koosneb vormiliselt seitsmest peatükist, mille peategelased on erinevad. Ka grammatilised isikud on erinevad, aga omavahel ikkagi ühel või teisel moel seotud. Tahtmata seda skeemi kuidagi laialt ära seletada, ütlen, et Lipson seostab meisterlikult. „Jäätisemüüja” ülesehitus meenutab näiteks David Mitchelli „Pilveatlast” ja Ali Smithi romaani „There but for the”.

Romaan tungib läbi aja ja ruumi, aga ka eri fiktsioonitasandite. Jutustatu kese koondub Tšehhoslovakkia 1940–1960-ndate ajaloo ümber ja loo väädid, mis raamatu lõpus tänapäeva jõuavad, on selle aegruumiga ühel või teisel moel samuti väga seotud. Temaatika, mis mõnelgi teisel oleks sentimentaalselt esitatud, ei ole Lipsonil seda teps mitte. Meile näidatakse valedokumentide taha peitunud inimeste elu 1940. aastate Tšehhoslovakkia maakolkas, üliõpilaselu Prahas – just Praha kevade aegu – ja põgenemist Rootsi. Lõpuks ka ülejärgmise generatsiooni taas- tärganud huvi oma ajalooliste juurte vastu. Ring saab täis.

« Avalehele 0 Kommentaari