Kiuslik aadlimees Jevgeni Onegin intrigeerib ooperikunsti suureks
Õigupoolest polnud päris selge, kui palju oli tegemist looga, mis põhineb 19. sajandi klassikal, sest kostüümide järgi juhtus kõik tänapäeval. Visuaalsest reaalsusest on aga olulisem muusika sõnum ja seda arvestades toimus Tallinnas suursündmus. Ja kuigi etendatud väärt klassiku Pjotr Tšaikovski ooperi pealkirjas on mehe nimi, on nähtud lavastuses esikohal naine. Meie ooperipublik sai võimaluse kohtuda võluva soprani Aira Ruranega, kes Tatjana rollis publikut lummas. Pikka kasvu suurte säravate silmadega Rurane võiks olla Wagneri põhjarassi kangelanna ja teatri kodulehe järgi laulabki ta nii Zentat kui ka Voglindet. Rurane tõestab, et teater on maagia koht, ja kehastub suurepäraselt ka romantiliseks armastuse järele õhkavaks slaavi iluduseks Tatjanaks. Öises Oneginile kirja kirjutamise stseenis pääseb valla Tatjana lüüriline jõud. Rurane lauldud aadlineiu roll sisaldab nii kirge kui ka sisemist väärikust. Esmaklassiline osatäitmine.
Kujundus pääseb mõjule
Just tänu Tatjana tegelaskujuga seotud teemadele pääseb mõjule lavakujundus. Laval pole mitte mõisaelu nunnutav pastoraalne idüll, vaid romantiliselt jõuline videolooduspilt. Loodus koos muusika puhangutega jutustab lätlaste „Jevgeni Oneginis” armastusest kui looduse suurest kingitusest. Andrejs Žagarsi lavastus esindab moodsat ooperiteatrit koos suurte visuaalsete kujunditega, kus on esmaklassiline muusikatõlgendus. Ooperi kavalerid Onegin (Janis Apeinis) ja Lenski (Viesturs Jansons) polnud oma kasvult ja sisult Tatjanast üle, kuid mõlemas meesarmastaja rollis oli oma lüüriline sõnum, mis tegi need tööd tõsiseltvõetavaks. Ka Krišjanis Norvelis ei jäänud vürst Greminina oma kuulsat aariat esitades jänni, vaid teenis publikult vaimustatud tänuaplausi. Kui millegi üle norida, siis on see lavastuse finaal, kus Onegin püüab vahepeal abiellunud Tatjana südant uuesti võita. Üldiselt on lavastus nüüdisajastatud maitsekalt ja ka lõpustseenis, kus Onegin murrab Tatjanat lihalikult, pole midagi valet: erootilised noodid on ooperi partituuris täiesti olemas. Ent välisele tegevusele rõhu paneb hägustab stseeni sisemist dramaturgiat.
Klassik Tšaikovskil läheb üldse Riia rahvusooperis hästi. Teatri solistide laulukool sobib tema muusika esituseks, lauljate vene keel on laitmatu. Ehkki lavataguseid koore seekordses etenduses dirigendil orkestriga koos hoida ei õnnestunud, oli ometi tunda noore dirigendi Atvars Lakstigala armastust romantilise vene muusika vastu. Orkester kõlas hästi kokku ja isegi Estonia lavaaugust jõudis publikuni Läti keelpillikooli mahlakas kõla, nii et Tšaikovski muusika magus nukrus on lätlaste esituses täiesti kohal. Muide, Riia ooperiteatris toimuks nagu väike Tšaikovski festival. Peale „Onegini” lauldakse seal „Padaemandat” ning lisaks tavapärastele „Luikede järvele” ja „Pähklipurejale” tantsitakse „Uinuvat kaunitari”, „Bahtšissarai purskkaevu” ja „Anna Kareninat”. Pärast külalisetenduse nägemist kerkib vägisi mõte: miks meie rahvusooperi kavas ei võiks olla üks väärt klassikaline vene ooper? Igal juhul pakub lätlaste teistsugune ooperitegemine positiivseid impulsse.
