Kivisildniku isiklikest ilmutustest
Brita Melts
kriitik
Kivisildniku “Vägistatud jäämägi” on tema enese poolt kirjastatud Ji raamatusarja teine teos. Ilus punane luulekogu on jaotatud kolmeteistkümneks osaks, millest igal on omaette kõnekas pealkiri. Korrapäraselt vahelduvad äärmiselt lühikesed ning veidi pikemad osad. Neist esimene ja viimane on oma lühiduses ning lakoonilisuses vahest ehk kõige löövamad, kuna puudutatuks osutub otseselt terve inimmass, ning mõlemad moodusvad mingil moel omaette üksuse, mis siiski ei eraldu ülejäänud kogust, pigem kannavad ilmekalt vastavalt alustavat ja lõpetavat funktsiooni.
“Vägistatud jäämägi” on läbi imbunud sarkasmist ja huumorist. Vahetud mõtted ja tundmused on julge iroonia kaudu esitatud mõnetise jõhkrusega, mille taha varjub siiski selge inimlikkus. Kuigi autor võtab ründavalt seisukohti sotsiaalsete murekohtade asjus, on ääretult kriitiline ja pilkav oma ümbruse ning kaasaja suhtes, ei ilmne siiski mingit äramineku püüdlust ega eemaldumise taotlust, vaid pigem on ilmne jonnakas paigalejäämine, ähvardava ja manitseva pilguga eemalt jälgimine, energia ammutamine kogu sellest muutumatust tohuvabohust. Irvitades pöörase segipaisatuse jälgimine ongi luulekogu kandvaks jõuks. Temaatiliselt ei ole loodud ühtset keset, pigem on taotluslik mitmeplaanilisus, pidev liikumine, lausa tormamine, hüppamine ühest punktist teise ning üksikute vaatluspunktide üldistav perspektiiv. Oma ainekäsitluse poolest on Kivisildniku luule omamoodi vältimatu – asjast on vaja kõnelda ja kõnet on vaja kuulda.
Esimene osa “Titanic viib keele alla” juhatab lugeja kohe luulekogu kandva idee juurde ehk kõik pööratakse pahupidi: vanast tuntud Titanicu loost toob Kivisildnik välja tõsiasja, et tõeliseks ohvriks oli hoopis armetu jäämägi, millele viitab ka luulekogu pealkiri. Kivisildnik mängib ümber ajaloo rõhu-asetused, seda ainuüksi põnevuse ja pingete tekitamiseks. Ühtlasi muutub läbivaks motiiviks ulatuslik paroodia, ajaloo- ning ühiskonnakriitika, vastuseis neile igavatele ja kõikuvatele tõdedele, mida üldsus meile päevast-päeva pasundab.
Teine osa on juba märksa sisukam. “Amoki MM” toob meieni imetabaseid lühivorme, mida läbib korrapärane silbiskeem ehk olemuslikult leidub selles mitmeid haikulaadseid luuletusi, milles ilmneb omamoodi siirast ning õrnalt aimatavalt lüürilist looduskäsitlust. Need loodusmotiivid on omakorda asetatud segasesse ja ümberpööratud konteksti. Eripärase vormi on saanud surm kogu oma uhkeldavas iroonias, sarkasmi pillutakse ka rahvusluse kui sellise pihta (suitsupääsuke / eestlaste rahvuslind on / lendav kopsuvähk, lk 12). Haikule lisandub veel tanka, mida teadvustatakse ka näiteks luuletuse pealkirjas (“Juta sünnipäevaks kirjutatud tanka”, lk 14).
Eestimaa looduse juurest liigutakse laiemale pinnasele ning algab ulatuslikum kultuurielementide ja eriti kirjandusallusioonide põimumine, mis muudabki luulekogu ääretult põnevaks ning avastusterohkeks. Näiteks on kasutatud luulefraasi “Kas tunned maad”, mille abil jõutakse hoopis Inglise kuninga John Maata juurde ja juba tuleb sisse Kafka tegelane Joseph K. Hetkeks liigutakse ka prantsuse temaatika juurde. Guillaume Apollinaire’i luuletusest on Kivisildnik omalaadse tõlgenduse loonud. Lühidalt ja löövalt on ära toodud Mirabeau silla lugu, kusjuures selles on autor kasutanud lõppriime, mis luulekogu tervikpildis on üsna ebatavaline.
Eesti kirjanduse allusioonide irooniline edasiarendus jätkub kuuendas osas “Esimene Eesti”, kus luubi alla langevad kirjandusklassikud, kes on justkui täiuslikud pesupulbrid. Säärane võrdlus on ühtaegu geniaalne ja labane, paradoksaalselt mõjuv igatahes. Kõigiti mõtlemapanevaks ja intrigeerivaks osutub ka 8. osa (oleme jõudnud juba “Teise Eestisse”), mis on ühtlasi pikim luulekogus. Pilkava taotlusega luuletsüklis “Mina pean Liivi preemia saama” on kõik Liivi sümbolid (lained, vesi, mesipuu, lumehelbed, metsakohin jne) äraspidises nihkes, luuleklassika on viidud koomilisse valgusesse ning üksjagu madalaks trambitud. Haige tiivaga linnust on saanud Haigekassa Kaardiga lind (lk 43), kuldkollasesse metsa on tekkinud Edelaraudtee (lk 46) jne. Paroodiataotlused kalduvad osati lausa äärmusliku naivismi poole (Oh kanja / Oh lilleke / Nii naljakas / Koomiline sügise / Oh lilleke, lk 49).
Teemakäsitlused järjest paisuvad ning hüppavad ühest äärmusest teise. Rohkelt on maailma ajaloo ja poliitiliste olude pilget, ka kriitilist suhtumist Lähis-Ida pingetesse. “Juhuslikus sajandis” saab sarkasmiohvriks minevik, mis jääb iga hetkega aina kaugemale (ääretult loogiline, eks ole), seega ei maksa enam hädaldada kgb-de ja ammu olnud okupatsioonide pärast. Kui meenutada mõistusele tulemise kutset, siis analoogselt võiks kõnes olevas näha üleskutset laadis “Saage üle!” vms.
Rõhutatult lihtsa inimese temaatika saab märgiliseks 10. osas. Tsüklis “Lihtsad lood inimestest” jätkub suuremat sorti segadus ja pöörasus, sest “eks rutiin pani eile pidu / ja magas täna sisse” (lk 57). Jätkuvalt õhkub ühiskonna inetust, selle valguses lisaks ka seksuaalsust. Tegelikkuses avaneb siin ka midagi sügavamat, sisse tulevad mingid igavikulised küsimused ja võimalused. Ometigi on lahendused alati ühtmoodi lihtsad – lõpuks jääb ikka / nii nagu / telekas ütleb (lk 59). Tuleb välja, et lihtinimese funktsioneerimine kaasaegses ühiskonnas on üsna muretu, meil on ju aktiivselt toimiv tarbimis-ühiskond, pangalaenud jne. Huvipakkuvaks osutus, kuidas Kivisildnik on ära kasutanud “Elu tule” motiivi: “kolmkümmend / aastat orjan / sunnitöölisena / elutulelaenu / pole elu / pole tuld / aint eluase” (lk 61).
Võimalikud ilmutused saavad oma kuju ja vormi 12. osas “Esimene tõotatud maa”, milles esitatakse “Tänupalve” maailma tegevjuhile, pimeduse isandale, kelle käes on võti suurima õnneni ehk uimasele toimimisele meie suurepärases ühiskonnas. Autor suundub Piibli temaatika madaldamise juurde (Minu jeesus / On gladiaator / Minu jeesus meeldib / Kõigile ja tema sünnipäev / On täis verist meelelahutust / Sõjapropagandat ja / Räuskavate masside / Rasvast rahulolu, lk 71). Ka jumal võib olla ühekordseks kasutamiseks, see oleks selles kiirustavas tarbimisühiskonnas üpris loogiline. Luuletuses “Rakendussemiootika” jõuab autor välja paradoksaalsuse tipuni ehk mingi kahtlase religioosse ja kultuurilise ühtsuseni: kokku saavad “god bless America”, Ümera lahing 1210 ja Allah. Aga palun!
Leidlik huumor kisub hoogsalt kaasa, selle otsekohesus on ajuti jahmatama panev ning samas ajendab ka mõtteis kaasa rääkima. Luulerütm on mõõdukalt tempokas, ei ole kiirustav, seeläbi on idee ja struktuur täiesti kontrolli all ega libise käest ei autoril enesel ega ka lugejal. Luule on intensiivne ja tõeliselt elav. Sotsiaalkriitika võib jätta küll pessimistliku varjundi, kuid nende varjude tagant jääb kontrastina kumama ülipeen huumor ja kvaliteetne iroonia, mis ei tekita lugejas mingeid erilisi nukrusemomente, vaid hoopis mõnusalt sarkastilisi naeruturtsatusi. Kuigi mõneti segaseks jäi, millise tegelikkuse või fiktsiooni peaks see luulekogu looma või millise lõhkuma, usun siiski, et see pakub suurel määral põnevust ja külluslikult mõnusaid muigeid kõigile, kes on suutelised väikseimakski eneseirooniaks. Eks näis, kuidas selle Liivi preemiaga jääb.
