Kodalased said põsepuna palgele
##Põllu nimi ei vaja tutvustamist neile, kes viimase neljakümne aasta jooksul on korragi leidnud aega vaadata Eesti kujutava kunsti poole. Juba kuuekümnendate keskpaigast alates on Põllu olnud kujutavas kunstis silmapaistev figuur. Mainitud kümnendil produktiivse ja suunda andva popkunstnikuna ning edumeelse Visarite-rühma vaimse liidrina, seitsmekümnendatel aga soome-ugri rahvaste ühisest etnograafilisest pärandist inspireeritud metsotintosarjade “Kodalased”, “Kalivägi” ja “Taevas ja maa” autorina, mis tõid kunstnikule paar Kristjan Raua preemiat ja üheksakümnendatel ka Eesti kultuuripreemia.
Käesoleval näitusel ühendab Põllu oma kaks paleust, popkunsti ja etnograafia. Oli ta ju nooruses sädelev ja kirju, äkiline assamblaaĻimeister, kes ei põrganud kunagi tagasi opkunsti efektide ees, vaid sünteesis neid oma loomingusse. 1972. aastal järgnes sellele tulevärgile mustvalge askees rahvuse lätete otsingul. Põllu isegi distantseerus mõneks ajaks oma noorusaja eksperimentidest kui “rumalustest”. Üheksakümnendad aastad aga tõstsid taas kilbile kogu kuuekümnendate dissidentliku kunsti ning sealhulgas popkunsti. Meediatööstuse kiire levik iseseisvunud Eestis soodustas ka vastava teadlikkuse ja esteetika levikut neopopi näol, mis leidis Põllu varastes töödes oma eel-käijad.
Üheksakümnendatel leebus Põllu ka ise ning vaatas oma noorusloomingut leplikuma pilguga. Kümnendi teisel poolel asus aga suisa kahte äärmust omavahel sünteesima. Varane värviline ja hilisem mustvalge on astunud meistri viimaste aastate loomingus dialoogi. Kodalaste karmilt kahkjad palged on löönud seksikalt õhetama, just nagu neoonvirvatulukeste urbanistlikus säras. Arhailine hämar maailm klantsib nagu mõni suurlinna ärikeskus öises melus. Uskumatu aga tõsi, ürgne leiab modernsega ühise keele.
