Kodumaised jumalad
“Kord elas mees Jüri, kellel juba pool aastat igal öösel luupainaja peal käis.
Sellepärast oli vaene mehike nii kõhn, et ta vaevalt jalgadel seisis. Ühel heal päeval kõneles ta seda lugu emale, kes talle nõu andis lauta sõnniku alla minna ja vait olla.”
Nii algab üks Eiseni luupainaja-lugudest kirjastuses Tänapäev välja antud raamatus “Näkid, kratid, luupainajad”. See on hea, et aeg-ajalt ikka midagi meie esivanemate folkloorist raamatulettidele tilgutatakse, omamaist jumalasõna tuleb ju tunda! Seda muidugi mitte evangeelses tähenduses, Lunastajat eesti rahvajuttudest ei leia. Ka mitte vanatestamentlikku vägevat ainujumalat. Aga näiteks kreeka mütoloogiaga võiks ju meie oma võrrelda küll.
NÜMF JA NÄKK. Erinevused on muidugi suured – nii nagu ka Balkani poolsaare loodus pole põrmugi sarnane meie lepavõsade ja rabamaadega, nii ei leidu meil ka kükloope ega pegasusi, vaid lendavad ringi kratid ja luupainajad. Kreeka nümf on enamasti ilus ja habras neiu, meil aga näeb talunaine Viitna järves ilmatu suurte nisadega näkki, kes loobib vett kätega üle õlgade selja peale, nii et tissid selle juures üle õla kargavad – laks ja laks... Veel Mädajärve juures kuuleb ehmunud naine viimaseid nisa lakse, alles siis jääb kõik vakka! Nii et erinevused on suured.
Aga ega me ise pole ju kah mingid kreeklased ja seepärast polegi meil mõtet tegelda kõiksugu kentauride ja muusadega, vaid mõelda rohkem just puukide ning tontide peale, keda meie esi-isad oma õuel ringi hulkuvat uskusid. Meie esivanemate kollektiivne aju on need labasevõitu olevused välja haudunud, pole mõtet nüüd peenutseda ja teha nägu, nagu ei puutuks see kõik meisse. Arkaadia teele me võime ju kippuda, aga sündinud oleme ikkagi saunas! Kratid ja luupainajad on liha meie lihast ja veri meie verest. Neid tuleb tunda ja esiisade kombe kohaselt – nende pealt teenida!
Eks me kõik ju tea, kuidas norralased oma trollidega hooplevad! Kõiksugu trolliparke on nad oma maale ehitanud ja puha. Soomlastel on jälle jõuluvana ja päkapikud. Meie siin Eestis üritame küll luua Pokumaad, aga miks ei võiks kuskil eksisteerida ka tõeline kratimaailm oma ehtsas räiguses?
Vees meelitaks suurte tissidega näkid turiste ja pööraks nende paadid kummuli, öösel tungiks hotellituppa luupainaja ning tallaks magaja rinnal ja lõpetuseks viiks kratt ära rahakoti ning kella. Lisaks võsa vahel luurivad libahundid, kollid ja muud elukad.
MUUD TÖÖD TEHA. Oleks tõeliselt tore horror-maailm, kus siiski kellelgi hinge lausa välja ei lasta, sest eesti mütoloogilistel olenditel pole mahti päevad läbi kurja teha, muudki tarvilikud tööd ootavad! On nad ju sageli lihtsalt naabertalu inimesed, kes ajaviiteks mingi nõianipi abil üleaedsete loomi painamas käivad, aga peagi jälle koduste toimetuste juurde pöörduvad.
Nii lõpeb ka alguses tsiteeritud jutt Jürist ja luupainajast võluva pragmaatilisusega. Jüri on end sõbra nõuande järgi otsekui üles poonud ja ära petetud luupainaja kahetseb kibedasti.
“Siis kõneles hääl edasi: “Sellesama tühja asja pärast paned sina nööri kaela. Tänane öö oleks viimane olnud, siis ma ei oleks enam tulnud, mul on tarvis hakata ube külvama.””
NÄKID, KRATID JA LUUPAINAJADMatthias Johann EisenTänapäev, 2001
