Koduperenaiste ajastu möödumine
Juba paarkümmend aastat enne seda oli Rootsi naiste osa tööjõus pidevalt vähenenud ja jõudis sellel kümnendil oma ajalooliselt madalaimasse seisu. Ligi 60% Rootsi perekondi võis endale lubada elustiili, kus naine oli kodus. Iial varem ega hiljem pole selliseid protsente nähtud.
Kuigi koduperenaiste kadumise taga võib näha ka sotsiaalsete normide muutust, oli üks peapõhjusi puhtmajanduslik: üha rohkem perekondi ei suutnud endale ühe töötava vanemaga enam keskklassi elustiili lubada. Umbes samuti, nagu viimase paarikümne aasta jooksul pidi paljudes maades üha rohkem ja rohkem perekondi keskklassi elustandardi nimel oma laenukoormat kasvatama. 1950-ndad polnud Rootsis ainult koduperenaiste ajastu, vaid ka kõige kiirema majanduskasvuga kümnend üldse.
Ressursside vanemale põlvkonnale ülekandmine
„Viimase kümnendi majandusbuum oli näide, kuidas hispaanlaste nooremad põlvkonnad suunasid hiiglaslikke ressursse vanema põlvkonna hispaanlaste kontodele. Need nooremad põlvkonnad on nüüd enim kahju saanud. Nad peavad oma ülehinnatud kinnisvaralaene tagasi maksma, peavad arvestama maksutõusu ja keerulise tööturuga. Neid ootavad tulevikus ees kõige halvemad pensionilemineku tingimused,” iseloomustab David Rodriguez Hispaanias valitsevat olukorda.
Eestis ei ole asi teistmoodi. Tõsi, siin ei olnud selleks vanemaks põlvkonnaks, kellele buumi ajal ressursse üle kanti, mitte oma vanemad, vaid hoopiski rootslaste vanemad põlvkonnad, kelle sääste me laenasime ja nüüd intressiga tagasi maksame. Eesti töötav põlvkond kannab rasket koormat: üks Euroopa kõrgemaid, 33-protsendine sotsiaalmaks, peab kriisi ajal toime tulema muudegi maksutõusudega, hakkama saama kahaneva palga, kopsaka võlakoorma ja tööturul väiksemaks jäävate võimalustega. Praegune valitsus on selle põlvkonna istumise alla pannud ka miini, mis plahvatab millalgi 2012.–2015. aasta paiku. Siis tuleb lunastada valitsuse lubadus kompenseerida vahepeal peatatud teise pensionisamba maksed, siis peab Eesti Energia Euroopa Liidu nõudel renoveerima oma põlevkivikatlad (praegu pigistab valitsus energiafirmat aga rahast tühjaks), siis lõpeb Euroopa Liidu praegune eelarveperiood ja me ei tea, kui palju hakkame Euroopast pärast seda raha saama. Bo Malmberg viitab, et näiteks Rootsis juhtus eelmise kriisi ajal midagi samalaadset: „1990. aastatel, kui Rootsi koges tõsist majanduskriisi, said lapsed ja noored inimesed mitmes mõttes tõsisemalt pihta kui vanemad kodanikud.”
Kui läänes on fraas „vana ja vaene” isegi juba sõnastikest kadunud – kuigi nagu viitas eespool David Rodriguez, hakkab see ka nende sõnavarasse tagasi tulema –, siis Eestisse kuldne ajastu ei jõudnudki. Tänases Möttes kirjutab ka Tallinna tehnikaülikooli professor Karsten Staehr sedasama, et suur osa praegu töötavast põlvkonnast peab pensionile minnes arvestama päris väikeste sissetulekutega.
Asi ei ole ainult hetkepoliitikas, vaid suurtes ja kaua kestnud protsessides, mille märke võib näha üle maailma. Malmberg on just neist asjust pikalt ja laialt kirjutanud, õpetanud, rääkinud. Ta on üks neid 15–20 aastat tagasi esile kerkinud teadlasi, kes hakkasid rahvastiku- ja majandusarengu seoseid vaatlema uuel viisil. Varasemad majandusteadlased alates Thomas Malthusist keskendusid sellele, mis muutub majanduses, kui rahvaarv kasvab, kahaneb või püsib sama. Malmberg pööras koos kolleegidega oma põhitähelepanu hoopiski muutustele rahvastiku struktuuris. Küsimus pole mitte kasvus, vaid selles, kas kasvab laste, täiskasvanute või vanade hulk. Milline on näiteks tööealise põlvkonna ja ülalpeetavate (lapsed, vanad) arvuline suhe? Milliseid majandusarenguid võivad kaasa tuua rahvastiku struktuuri muutused? Mis seisus on maailma eri riigid selles kontekstis?
Malbergi väitel võib kõik maailma rahvad jagada nelja demograafilisse faasi: lapseiga, noor täisiga, küps iga ja vanuriiga. Aastatuhandeid oli kõigi rahvaste puhul status quo’ks suur sündimus ja suur suremus. 19. sajandil aga hakkasid toimuma muutused, kõigepealt Suurbritannias, natuke hiljem ka Rootsis. Sündimus jäi endiselt suureks, aga suremus hakkas vähenema. Tagajärjeks oli rahvastiku kiire juurdekasv ning laste ja noorukite proportsionaalselt suur osa ühiskonnas. See ongi riigi jaoks lapseiga.
Lapstööjõu paratamatus
Tänapäeval on lapseeas enamik Saharast allapoole jäävaid Aafrika riike, paljud Lõuna-Ameerika ja Aasia riigid. Malmberg iseloomustab lapseeas ühiskondi nii: tarbimisvajadused kipuvad ületama tootmisvõimsusi, vaesus, pidev poliitiline võitlus vaesusküsimuse pärast, lapstööjõu arvukuse kasv ja levik. Ka 19. sajandi Rootsis saavutas lapstööjõu arvukus oma kõrgtaseme samal ajal kui laste arvukus ühiskonnas tervikuna.
Tõmbame kohe paralleeli Eestiga. Robustselt väljendudes on Eestis iga alla 20-aastase lapse kohta kolm tööga hõivatud täiskasvanut. Need kolm täiskasvanut suudavad ära elatada iseenda ja maksude abil ka kasvatada, koolitada – ideaalis lausa ülikooli lõpuni – needki lapsed. Suures osas maailma riikides (nt Boliivias, Pakistanis või Afganistanis) on olukord Eestiga võrreldes vastupidine: ühe tööealise inimese kohta on kolm alla 20-aastast noort.
Arve vaadates on võimatu ette kujutada, kuidas need ühiskonnad saaksidki vältida lapstööjõu levikut.
Paratamatu demograafilise muutuse ja lapstööjõu leviku vahelist korrelatsiooni tihti ei märgata. Nii võib kolmanda maailma riikide materdamine selles küsimuses neile tihti isegi kahju teha. Jeffrey Sachs on üks majandusteadlasi, kes on julgenud öelda, et kolmanda maailma probleemiks pole mitte sweatshop’ide (orjatöövabrikute) olemasolu, vaid see, et sweatshop’e on liiga vähe. Nobeli preemia laureaat Paul Krugman jagab seda mõtteviisi. Krugman ütleb, et küsimus pole selles, kas talle meeldib lapstööjõu olemasolu, vaid et ta on lihtsalt pragmaatik: „Mis on vabrikus töötamise alternatiiv? Kas see, kui India lapsevanemad oma lapse maha müüvad?”
Koduperenaiste ajastu, mis Eestisse ei jõudnudki
Bo Malmbergiga jätkates: ülalkirjeldatud lapseiga saab ühiskondade arengus ühel hetkel läbi. Sündimus hakkab vähenema, suremus on endiselt väike ja laste arvukus väheneb. Selle muutuse järel saab ühiskonnas kõige arvukamaks grupiks noorte täiskasvanute grupp ja seejärel keskealiste inimeste grupp – jõuabki kätte Malmbergi sõnastuse järgi küpses eas ühiskond. See on majanduskasvu ja sotsiaalse heaolu mõttes konkurentsitult parim demograafiline koosseis. Keskealised inimesed domineerivad, nad on suure osa oma vara omanikud, laenud on tagasi makstud ja sissetulekutes tekkinud ülejääk, mida investeerida. Rootsis võis selliseks küpsusfaasiks nimetada ajavahemikku 1920–1970, kui majanduskasv oli ajalooliselt kõrgeim.
Eesti ja terve Ida-Euroopa jaoks on olukord palju komplitseeritum. Malmberg kirjutab näiteks ka sellest, et lapseeas ühiskonnad sõltuvad väliskapitalist. Ta viitab, et Rootsi jooksevkonto oli 60 aastat järjest, 1850–1910, negatiivne: „1910. aastaks oli Rootsi üks maailma suurima võlakoormusega riike.” Probleem, nagu näeme Eesti ja muu Ida-Euroopa näitel, on selles, et meie kasvatasime oma võlakoormat demograafilises küpsusfaasis. Viimased kümme aastat kestnud investeerimis-, tarbimis- ja laenubuumi oleksid normaalse arengu korral pidanud finantseerima meie oma vanemad põlvkonnad. See polnud võimalik. Rahvastiku produktiivseim osa on praegu Eesti ühiskonnas tervikuna arvukuselt suurim. See on hea. Kuid see aeg läheneb lõpule.
Kasutatud kirjandus:
Bo Malmberg & Lena Sommestad „Four Phases in the Demographic Transition.” Esitletud Pittsburghis 2000. aastal.
