Tanel Jonas peab (koera)monolooge, ent ühtlasi kuuleb tema esituses Iggy Popi ja Denis Leary lugudel põhinevaid (koera)laule. Foto: Gabriela Liivamägi

Inimesed on vististi harjunud end looduse tippsaavutuseks pidama. Parandage, kui eksin. Vahepeal tundub ühtlasi, et tippsaavutuse kohta on meisse kahtlaselt palju vigu sisse kodeeritud. Juba alates sellest, et elamise enese asemel kipume terve elu otsima moodust, kuidas paremini elada. Kui mitu koera sama probleemiga jännis on? Õigupoolest ega ma ju ei tea. Koera pähe ei näe. Vahepeal ei näe ka enda omasse.

Konkreetne näide mõistuse kadumisest: näen, eemalt ligineb kutsikas. Kõik ajurakud lõpetavad funktsioneerimise, alles jääb vaid: „Kutsu!” Isegi selle märkamiseks, et koera küljes on omanik ja omanik osutub tuttavaks inimeseks, läheb üksjagu aega. Peab olema mingi teaduslikult seletatav põhjus, mis lülitab inimese aju eespool kirjeldatud režiimi ja ühtlasi sunnib näiteks tundide kaupa vaatama Youtube’i videoid sellest, kuidas koerad ja kassid teevad seda, mida tahes koertele ja kassidele parajasti teha meeldib.

« Avalehele 0 Kommentaari