Lavakujunduse põhiosa on puntras nöörid. Mida need sümboliseerivad, pole vaja pikalt mõelda. Foto: Siim Vahur
Lavastaja Katariina Unti näivad paeluvat keerulised perekonnateemad ja nende kaudu inimhingede harutamine. Paul Zindeli „Kosmilised saialilled” haakub Undi varasemate VAT teatri lavastustega „Klaasist loomaaed” ja „Nisa”. Seekord on vaataja ees kahe põlvkonna naised: vaimselt vägivaldne ema Beatrice (Triinu Meriste) ning tema tegude tõttu kannatavad tütred Ruth ja Tillie (Loviise Kapper ja Elena Koit). Õigupoolest võiks neile kujutluspildis lisada eelneva ja järgneva põlvkonna mõjuahelad. Eelneva, sest kuskilt tulevad ka ema armid. Järgneva, sest lavastus annab põhjust oletada, et tütredki ei saa jätkata tühjalt lehelt.
Lavastuse lootust kannab eneses tütar Tillie (Elena Koit)
Foto: Siim Vahur

Rahvusraamatukogu tornisaali lava täidab esialgu pimedus, mis annab publikule aega, et sisse elada peagi avanevasse emotsionaalselt nõudlikku suhete sasipuntrasse. Eemalt kostab tütar Tillie hääl rääkimas kosmosest. Aatomitest. Millestki, mille tähendus on laiem kui argine elu. Ent monoloog teeb peagi ruumi (lava)reaalsuse saabumisele.
Triinu Meriste kehastab ema, kes pettumist maailmas tütarde kaela nuhtleb.
Foto: Siim Vahur

Valgusega paljastub nööride ja köite segapundar. Veel pole ühtki nägu. Kuni viimaks sotsiopaadina käituv ema ja tema kaks tütart näoga publiku poole pöörduvad ning kiht-kihilt ilmneb perekonna lugu. Ema, kes oma äranägemist mööda üht tütart kooli minemast keelab. Tütred, kel on ema mõjul sotsiaalses hakkamasaamises vajakajäämisi. Triinu Meriste mängitud ema on nii loo antikangelane, keegi, kes oma lapsi järjepidevalt armistab, kui ka suurim ohver. Ainus, kelle jaoks toimuv on paratamatus, kust väljapääsu on raske näha. „Ma vihkan maailma, tead sa seda?” ütleb ta tütrele.

Puurib pilgu publikusse

Ema ja teismelisi tütreid eristab peale võimupositsiooni ka teadlikkus oma tegudest. Meriste pilk puurib hetketi otse publikusse. Neljanda seina lõhkumine paneb ema teod mõjuma tahtliku agressioonina. Samas mõjub aeg-ajalt üsna samamoodi käituva vanema tütre Ruthi kohatine hullus või hoolimatus teadvustamatuna. Sestap ka mitte pahatahtlikkusena. Mõju ümbritsevatele võib olla sellegipoolest sama destruktiivne. Ent selles loos pole keeruline näha ohvri ja agressori positsioone sujuvalt üksteiseks ja üksteisesse kasvamas.

Ometi ei ole äng ainus, mis lavastusest kõlama jääb. Kogu masendava argireaalsuse kiuste on tütar Tillie, sotsiaalselt sageli saamatu, ent teaduse vallas uudishimulik ja andekas, leidnud lootuse, mida ei saa temalt võtta. Ja võtta ei saa seda sellepärast, et see ulatub perekondlikust kontekstist kaugemale. Ka avamonoloog saab selgemaks, kui kosmilised saialilled lavastuses kuju leiavad. Nii tähistab pealkiri ühtlasi kandvat sümbolit, looliini, kus Tillie korraldab eksperimendi gammakiirte mõjust saialilledele.
"KOSMILISED SAIALILLED. Inimhingede mutatsioonid"
Foto: Siim Vahur

Kiiritatud saialilleseemned, millega tütar katseid teeb, esindavad perekonda ennast. Pisut kiiritust saanud saialilleseemnetest võib kasvada suur ja võimas taim, ent liialt kiiritust saanud taimed kärbuvad. Pole keeruline joonistada sarnaseid liine ema mõjust tütardele ja küllap omakorda tema vanemate mõjust talle. Kooliprojektiks kasvanud saialilled sümboliseerivad vanemate mõju lastele, aga need on lavastuse kontekstis ka midagi, mis võimaldavad Tilliel end distantseerida argitraagikast ja säilitada lootus. Sest elus on enamat.
"KOSMILISED SAIALILLED. Inimhingede mutatsioonid"
Foto: Siim Vahur

Nii lava- kui ka helikujunduse autor on lavastaja Katariina Unt. Mõlemad on minimalistlikud, ent seda mõjusamad on valitud vahendid. VAT teatri tornisaali lavaruumi täidavad köied, mis mõjuvad üleüldise segaduse visuaalse vastena, aga võivad täita ka mööbli aset, olla vajaduse korral telefoniks või esindada sootuks küülik Bobyt. Nööride süsteem on samal ajal selge ja visuaalselt mõjus metafoor umbsõlmes eludele. Helikujundus sünnib aga reaalajas. Komponendid: Katariina Unt ja mikrofon. Tulemus vastavalt olukorrale, näiteks telefonihelin või abstraktne sõnavoog teispool toru.

Konkreetne ja minimalistlik kujundus aitab välja joonistada psühholoogilise olukorra käärud. Etenduse järel jääb kriipima: kui palju on lavale toodud olukorras paratamatust? Veider õõv tekib kahtlusest, et ehk ei olegi võimalik olukorda parandada, ehk saabub hetk, mil inimene ei olegi võimeline võtma vastutust, et oma elukäiku muuta? Kas mingist hetkest alates võib inimene olla… liiga katki?