KRISTA KUMBERG: Henno Käo keskaeg kilekotiga
Samas raamatus tõdetakse, et kus heinu, seal hobuseid. Kus Käo, seal on ilmtingimata üks või kaks tulnukat, tont ja sarkastiline vares. Nad kõik on seegi kord olemas, aga keskseks kangelaseks, nii ülekantud kui otseses tähenduses, valis autor hoopis väikese rüütli.
Võta nüüd kinni, ons Rikardo väike vanuselt või kasvult. Väiksusele vaatamata on ta vapper ja sõbralik tegelane, kel süda õige koha peal. Sobib hästi last läbi keskaegse maailma juhtima. Maailma, mis on viisipäraliselt kettakujuline, kus on keskaegselt kottpime, katk ja lohe ja pesueht nõid. Aga kus ei tohiks olla näiteks kilekotte ja konservikarpe – ent ometi on. Ja kus keegi ei tea, mis on firma või mida tähendab “pubi” muidu täiesti mõistlikul kõrtsisildil. Selline hästi muhe viis seletada, milline keskaeg oli, selle kaudu, milline see ei olnud.
##Rikardo, nagu kõik noored ja kogenematud keskajast siiani, peab maailma ääretult põnevaks ja veidraks. Eriti seda osa, mida kohe näha ei ole. Ja see osa tuleb ilmtingimata üle vaadata. Loomulikult tuleb üles leida lohe ning temaga võidelda. Mil muul moel ikka enesele ja teistele tõestada, et oled väärt rüütel!? Käo laseb Rikardol võita, aga võita eeskätt iseennast. Härjapõlvlaste peitvara ähvardas rüütlit halvaks ja inetuks teha. Rikardo sai kiusatusest jagu. Lõpuks võidab rüütel ka lohe. Võidab tema südame ja sõpruse. Mis võikski olla rohkem väärt?
Autor valis lobedalt edeneva, paiguti pisut õudse ja samas naljaka seiklus-muinas-muidujutu vormi, et enese jaoks tähtsad asjad lastele üle rääkida. Asjade ja asjaliku maailma vastukaaluks toob autor aususe, mõistmise, abivalmiduse, üksteise jaoks olemasolemise olulisuse. Piir tõsise ja lorijutu vahel on looklev, nagu Oliühe vanaema valvatav piir kuu esi- ja tagakülje vahel. Äriajamise ning pankade ja pankrottide pihta sihitud pilajutt varjatum kui varasemates raamatutes.
Käol on rikkama rahvaga omad sotid sirgeks ajada. No ei salli ta neid! Nimetab paksudeks ja igavateks ja laseb Rikardol selliseks muutumist peljata ning põlata.
Vares lendab vaid raha eest
Eks ole ju rikkuse tagaajamisest ka hulka halba sündinud. Keskajast saati. Rikkuse nimel ollakse valmis peret ohverdama ja kaelakohtulisi pahategusid sooritama. Tasu nõudmata ei lenda vareski! Nii tuleb raamatust välja. Käo ei lase süllekukkunud varal Rikardot rikkuda. Paneb vaid mõtte pähe, et kui lai ilm nähtud, tuleb selle raha eest laokile jäänud kodulossi kõbida, et seal taas elada saaks. Viimasel leheküljel selgub tõsiasi, et Käo maksab lugemise eest palka! Rikardot tema seiklustes saatev vares rõhutas, et teeb tööd vaid palga eest.
Lahkumishetkel teatab lind, et on oma tasu juba kätte saanud. “Ma olen näinud maailma. Ma olen taibanud, et raha polegi maailmas kõige tähtsam. Ja mul on sihuke imelik tunne, et tänu sinule olen ma läinud natuke paremaks. Ega suuremat palka saagi vist olla.” Sedasama võiks öelda ka lugeja.
