Luulekogus „Kohtumised” on Kristiina Ehin kirjutanud kevadest, kus aetakse sõrad vastu aja ülemvõimule: kavaldame korraks üle küberilma / ja kohtume päriselt. Seda lugu ajendanud kohtumise olustikukirjelduseks klapiksid need sõnad küll. (Asukoht: Tartu Raekoja plats, kohvik Pierre.) Luulekogu, mille pärast seekord kokku tuleme, on küll uus, „Janu on kõikidel üks”.
Veel nädalatagusesse aega sobisid hoopis need Kristiina Ehini read: Linna peal pole ühtki matsi / mitte nii nagu vanasti / Kõndida Raekoja platsi / võid kasvõi alasti. Veider on üle paari kuu esimest korda kohvikus istuda. Justkui oleks unustanud, mismoodi see käib. Tunne on lapselikult elev ja ärev. Kohvikus pole palju inimesi, ent kahtlemata on siin elu. Ligi astub üks vanem härrasmees, sirge selja ja selge silmavaatega. „Vabandage, ega uue luulekogu esitlust ole tulemas?” uurib ta. „Oi, kui tore küsimus!” rõõmustab Kristiina Ehin. „Paraku toimub see ainult internetis, minu Facebooki lehelt leiab info. Tunnen ka ise puudust, et see toimuks päris inimestega.”
Kristiina Ehin
136 lk
„See on põhjus, miks mulle meeldib Tartus elada,” kommenteerib Ehin. „Siin on palju vana kooli kultuurihuvilisi. Esitlustel tunnen, kui kirev ja sügav on see rahvas, kes kokku tuleb.”
Kuna meie kohtumine toimus möödunud nädala lõpul, on esitlus selle loo ilmumise ajaks juba peetud. Seda võib iga soovija vaadata ka tagantjärele.
Alustan sealt, kust raamat lõpeb ehk praegusest ajast. Eriolukorras on teie perel tekkinud küllap oma rutiinid. Kuidas neist loobumine õnnestub, on millestki ehk kahjugi?
Täna hommikul oli näiteks kurb tunne last lasteaeda saata, mingid ühised armsad hommikurutiinid jäid lühemaks. Tundub, nagu oleks olnud pikk lihavõtete aeg. Tegelikult võiks olukorrast leida rohkesti rõõmsaid hetki, kui ei oleks surma ja kannatust. Tunnen kaasa kõigile, kes kaotasid lähedased ebaõiglaselt vara.
Raamatu pealkiri „Janu on kõikidel üks” on rida sinu luuletusest, ent mida see tähistab pealkirjana – janu mille järele?
Kõige otsesemalt on see juurtejanu. Raamat oli umbes poole peal, kui nägin ilmutuslikku und. Nägin, et seisan ajajõe kaldal. Nägin ennast läbi suurte sündmuste – läbisegi olid Talvepalee ja Tartu toomkiriku ründamine, muinasaja lahingud ja vahepeal oli eri esivanemaidki. See oli müstiline kogemus. Kui ärkasin, tundsin, et janunen und edasi vaadata ja see unenägu aitas mind edasi. Aga janu võib tõlgendada laiemaltki. See on janu teadmiste ja armastuse järele, soov mõista ajalugu ja panna sellest kokku oma pilt, ükskõik kui unenäoline.
Teine mõte raamatu pealkirjaks oli „Kroonika” – seda ta ju on. Kroonikad on maailma ajaloos sageli olnud värsimõõdus, sest siis on neid lihtsam mäletada. Eeposedki on tihti omamoodi kroonikad. Meil on Balthasar Russowi kroonika, Läti Henriku kroonika, Christian Kelchi kroonika. Kui lisada sinna Kristiina Ehini kroonika… See oleks väga intrigeerivalt mõjunud. Lõpuks jäi mind häirima mõte, et kuna Kroonika on ka kuulsa ajakirja nimi, siis Google’is neist ettepoole saada oleks katsumus.
Kui sobran minevikus
teen olevikku ruumi ja tulevikku teed
Ja pealegi … kui püüan unustada
meenub kõik
(„Janu on kõikidel üks”, lk 13)
Laiema ajaloo visandamise juurest viivad luuletused sinu isiklike juurteni.
Meie talupoeglikud juured on kõik justkui erinevad, ent laias laastus sarnased. Mingi pärimusjoon seob nad kokku ja sellepärast ei olegi vahet, millisest suguvõsast sa räägid. Mul puudub egoistlik uhkus, et need on minu suguvõsa lood. Või tähendab, peaaegu puudub. Eks mõnikord tunnen ikka uhket värinat, et olen just nendest pärit. Aga mille üle ma olen uhke, on see, kuidas ma need lood kokku panin. Minu ees olid vanad kladed 1960-ndatest, nende jaoks oli lindistatud ja maha kirjutatud vanade inimeste mälestusi ja see tekitas aukartust. Neis lugudes on alati väga tähtis, kes on kelle laps, kes ja mispidi kelle vanavanavanaema. Aga mind tabas mõte, et ma ei saa olla loominguline, kui ma ei lase vabaks. Minu sees on see pärimus ju unenäoline fantaasiamaailm, milles ei ole tähtis kronoloogia või see, kes on kelle onutütre lellepoeg. Olulised on lood ise. Need vajavad rääkimist, vajavad sellist tihedat mahlakat kokkupanu, kus on nii kurbust, õnne, traagikat kui ka igatsust, aegade möödumise paratamatust ja poeetikat. Aeg on selles raamatus omaette tegelane.
Tegid selle tarbeks eraldi uurimistööd?
Olen ülikooli ajal oma Läänemaa suguvõsa põhjalikult uurinud ja pärimuse kogumist alustas juba minu ema. Kui mõelda – 1960-ndatel olid elus veel inimesed, kes olid sündinud 1880-ndatel ja kes rääkisid omakorda lugusid 1800-ndate algusest. Minu suguvõsa pärimus ulatub katkupärimuse mütoloogilise maailmapildini. Rahvaluuleteadlasena on mul olnud väga põnev neid kihte eristada. Haridus on mind aastakümneid ka piiranud.
Luuletuse „Sina kes sa juhid riiki” eeltekstis mainid Eesti ühe tipp-psühhiaatri sõnu selle kohta, kuidas paljud nõukogude ajal üles kasvanud patsiendid eitavad oma hinge olemasolu ja sestap on neid väga raske aidata. Miks see mõte sulle hinge läks?
Esmalt oli väike repliik, mille mu ema pirukat küpsetades muu jutu vahele pillas: ta ütles, et mäletab, kuidas üks tema sõber luges 1960-ndatel Rahva Häälest artiklit selle kohta, et Lenin keelas hinge. Tegemist oli mingi Lenini dekreediga või umbes nii. Kirjutasin hiljem David Vseviovile ja teistele ajaloolastele ja uurisin, kas nad teavad sellist artiklit. Sain vastuseks, et täpselt viidata ei oska, aga selletaolist võitleva ateismi propagandat ilmus omal ajal küll. Selle jutu kokkupanu psühholoogi räägituga oli mulle üsna ilmutuslik. Sain aru, et olen ka ise pärit ajast, mil hinge eitati mitmel viisil. Hingelistest asjadest rääkimine oli põlu all, kasvatati Homo soveticus’i. Kasvasin ju esimesed 13-14 aastat nõukogude ajal ja Rapla linnas, mis oli üsna tagurlik. Kodust sain informatsiooni, mis erines väga sellest, mida koolis räägiti, ja tulemuseks oli üsna sügav identiteedikriis.
Siia vahele ei saa jätta mõtlemata ühele toredale kohtumisele. Meile toodi Sõbralt Sõbrale poest sametdiivan, toojaks vana Rõuge mees, Lembit. Jäime ukse vahel rääkima, sest tal oli nii ilus ja mahlakas Rõuge murrak. Ta sai aru, et tiivustun tema keelest, ja meenutas seepeale, kuidas ta väikese poisina pidi klassi ees rääkima, miks sõda on paha. Ühtäkki ei osanud ta seda kirjakeeles teha ja rääkis Lõuna-Eesti murrakus. Selle peale tuli õpetaja ja tutistas teda hästi valusasti. Väike poiss puges nuttes laua alla peitu. Ta mäletas siiamaani hingevalu selle pärast, kuidas temal nagu tuhandetel teistelgi keelati oma keeles rääkida. Nii neid murdeid meil välja suretati ja eks eesti keel olnud venestusajal omakorda põlu all. Kui lähed keelele kallale, lähed ka rahva hingele kallale.
Täna hommikul mõtlesin, et kui haiget teeb mõni puudutav ajaloosündmus, on see veel hea. See on eksistentsiaalne ajalooäng ja täiskasvanud inimesena õpid sellega hakkama saama. Aga lapsena on tegemist nimeta ängiga. See on seotud küsimusega päritolust, kuuluvusest ja inimeseks olemisest ning seda olen ma palju tundnud.
Sõnade või narratiivita jääbki vist õhku hõljuma mingi imelik nimeta tunne, mida ei saa maa peale tuua, et sellega tegeleda.
Kui rahva minevik on olnud liiga segane, täis tabusid, häbistamist ja jõhkrust, siis tekibki põlvkond, kes ütleb, et on maailmakodanikud ja neil pole selle kohaga mingit seost. Nad küsivad: miks peaksime seda pastlapaelakultuuri austama ja mingisuguseid õllekappasid vaatama? See on loogiline. Aga need, kes veel suudavad, peavad ikkagi andma uhkust, mõistmist ja sügavust sellele, mismoodi me oleme vastu pidanud ja kõigest läbi tulnud.
Raamatu lõpus oled tänusõnade all nimetanud ka õppejõude ja nende vaimustavaid loenguid. Milliseid loenguid mõtlesid?
Esiteks oli mul väga hea meel, et mind vilistlasena Tartu ülikooli loengutesse lasti. Ma praegu ise ülikoolis ei õpeta ja minu väiksem laps on nüüdseks kolmene ehk siis piisavalt vana, et mul on aega ja võimalust inspireerivaid loenguid kuulamas käia. Käisin näiteks Meelis Friedenthali ja Atko Remmeli loengus Euroopa religiooni ja ateismi ajaloost. See tiivustas! Samuti kuulasin Tartu ülikooli väliseesti professori David Ilmar Lepasaar Beecheri ingliskeelseid loenguid „Euroopa ja Venemaa 1848. aasta rahvaste kevadest saadik: Nõukogude Liidu kujunemisest Euroopa Liidu kriisini”. Vabade kunstide professor oli seekord Kärt Summatavet, kes räägib meie ja soome-ugri rahvakultuuri sümbolite kaudu suure pildi kokku panemisest.
Mis sind vabakuulajana loengutesse tõmbab?
Tunnen, et see rikastab mind. Tartus pole minu meelest mõtet elada, kui Tartu ülikooli loengutes ei käi ja kirjandusmuuseumit ei külasta. Muide, lugesin täna hommikul kell kuus ärgates Juhan Liivi kirja südamedaam Liisa Goldingule. Tore oli tunda Juhan Liivi haritud, intellektuaalset ja keeli oskavat kirjanikuhinge. Unustame selle ehk vahel tema hullusele mõeldes ja habrast luulet lugedes ära. Kirjades kõlab aga halvale ajale sündinud intellektuaali maailmavalu ja aususepüüe.
Mulle on varasematest intervjuudest jäänud mulje, et sageli oled luule muusikasse panemisse suhtunud mõningase skepsisega.
Mul on ehk olnud kohati raskusi luule ja suvalise muusika kokkupanuga. Või et keegi kuskil tinistab pilli ja ma loen sinna peale. Siis tundub, justkui luulest endast oleks vähe. Ma ei taha luua oma luulega meeleolumuusikat, mul on selle taga ikkagi sõnum ja tunne. Üldiselt on vähesed mu luuletused niisama viisistatud. Laulutekstide või luuletuste tegemine on erinev – vahendid on samad, aga eesmärk teine.
Sinu sõnadele on sündinud siiski üksjagu muusikat. Leiad sa teiste esitusi kuulates mõnikord omaenese luuletustest midagi uut? Küsin eeldusega, et heas teoses on alati rohkem, kui autor ise sinna sisse mõelnud on.
Kuulen küll, jah. Iga inimene tõlgendab ju omamoodi ja nüüd olen hakanud sellesse palju leplikumalt suhtuma. Noore luuletajana, kui ma ei teadnud isegi väga täpselt, kes ma olen või kelleks tahan saada, tegi rohkem haiget, kui mõni esitus mulle üldse ei meeldinud. Siis tundus, justkui lisaks see mulle enesele midagi, mida ma ei taha. Igal juhul on ilus, kui minu luulet viisistades minult ka küsitakse.
On sul viisistatud tekstidest mõni lemmik?
Laulupeo „Puudutus” ühendkooride esituses. Ilus on videopildist vaadata, millise tundega inimesed seda laulavad. Siis mõtlen, et mind oli ainult üks inimene seda teksti looma, aga on nii palju inimesi seda esitamas. Selle luulekogu veebiesitlusel palun, et mu mees Silver laulaks „Puudutust” ja kitarrivirtuoos Andre Maaker saadaks teda. Kuuldes, kuidas nad harjutasid, tekkisid mul külmavärinad, nii palju tundeid ja seoseid jooksis läbi. Eks muidugi hinnatakse tänapäeval sõnade tegijat vähem kui muusikategijat. Muusikategijatele on ju palju auhindu eri žanrites, ent sõnade autor mainitakse heal juhul lihtsalt ära. Kui sedagi. Ka muusikaauhindade jagamisel võiks olla kasvõi üks kategooria, mis hindaks seda mõtet, mida sõnad kannavad.
Telefon heliseb. Põgusa vestluse teine pool on Katrin Laidre, bändikaaslane ansamblist Naised Köögis. „Tegime just üleeile uue laulu, „Jaanipäevalaulu”, nii hea oli taas koos luua!” rõõmustab Ehin kõnet lõpetades. „Külmas talves oleme nii väga igatsenud sooja suve ja ööbikutest rõkkavat kevadesooja. Sai hästi romantiline laul, aga tunnen, et ta võtab kokku selle osa, mis on meie loodusrahva ühishing.” Refrään sai niimoodi: „Käes on suvi ja las me õitseme – see on juunikuu vägi ja võim. Korra aastas vaid maasikaid maitseme, sellest ammutab jõudu me hõim.”
Ansambel Naised Köögis on tuntud eelkõige kiire päevakajalise reageerimisega, nüüd siis hoopis laiema teemaga laul?
Eks meil ole sama palju olnud ka ajatu laulu loomise kirge.
Kõik vahepealsed esinemised jäid meilgi ära. Nüüd selgus, et üle-eestiline suvetuur 6.–16. augustil siiski toimub. Praegu tegimegi sellele justkui nimilaulu. Paljud inimesed räägivad, et loodus on neid sel koroonaajal palju aidanud. Nad on saanud tagasi kontakti loodusega, mille meelelises ilus on mingit ajatut lohutust. Olen ka ise järjekindlalt linnast väljas käinud.
On sul looduses lemmikkohad, mis eriti kõnetavad?
Mul on sügav side Emajõega. Viimane loodusretk oligi Emajõe peal luhtade poole paadiga sõit. See jõgi voolab kuidagi minu hingesügavusest läbi. Mind liigutavad ka hiiekohad, ükskõik kui hirmsas seisus nad tänapäeval ka ei ole. Kohati on nende peale ehitatud mingid õudsed hruštšovkad ja kokku kantud prügimäed, allika asemel on sopaauk. Selles on ajastute traagikat. Oli aeg, kus sumpasin teab mis kohtades ja otsisin vanu allikaid. Need olid vanasti ju nii mõnegi küla tekkimise algpõhjus. Mõnikord leidsin isegi joodava koha. See oli juurte juurde minek, rituaalne tegevus. Paar korda olen pudelisse vett ammutades küll ka kõhuhäda saanud… (Naerab.) Meil on teada tuhandeid hiiekohti, paljud ka kaitse all. Euroopa mõttes on see oluline paikkondlik eripära, miski, mis hingestab ja mõtestab me loodust ja kultuuri. Kuid kas see kaitse alla võtt tegelikult kaitseb, kui mõnel ettevõtjal või ametnikul tekib tasuvam idee? Minu arvates on ammu aeg, et looduskaitse oleks põhimõttekindel ja äraostmatu.
On sinine ja valge
kas mustast teeme halge?
Põrgu raiemahud!
Ma nõuan linnurahu!
(lk 75)
Mure looduse pärast on esindatud ka uues luulekogus. Ent sa ei ole piirdunud vaid sellega. Tselluloositehase vastu moodustatud Emajõe ketis olid üks eesträäkijaid.
See oli aasta, kui olin Tartu esimene linnakirjanik. Mäletan, kuidas jalutasin Emajõe keti toimumise päeval Kaarsilla poole, kus esinema pidin. Silla poole vooris vähemalt 5000 inimest, tunne oli nagu 1988. aasta fosforiidisõja ajal. Tartlased armastavad ju Emajõge. Meil ei ole merd ega pankrannikut, aga Emajõgi annab hingele hingamist ja Tartule ühe tähtsama tekkepõhjuse. Veidi enne sillani jõudmist meenus mulle, kuidas Betti Alver viskas kunagisel Raudsillal Emajõkke punakorallidest kee. See oli nagu ohvriand Emajõele ja sellest on eesti luuleklassikasse jäänud ilus luuletus „Korallid Emajões”. Mul oli sel päeval kaelas armas kaelaehe sügavsinise vääriskiviga, mis meenutas mulle Emajõe sügavusi. Mõtlesin, et lõpetan oma kõne ohvrianniga Emajõele. Võtsin 5000 inimese ees kee kaelast ja viskasin voogudesse, öeldes, et see on sümbol, et tselluloositehasevastases võitluses on koos linnarahvas, maakonnarahvas, kultuurirahvas – nii olnud kui ka praegused, kogu Eesti loodusele mõtlev rahvas, aga ka kõik Emajõe praegused ja tulevased asukad kallastel, veepõhjas ja selle pinnal. Tundsin, et sellel ohvriannil oli suur jõud taga. Naljakas, et ärimaailm ja eluhoidlik maailm niimoodi põrkuvad. Millal saabub kuskilt rahu ja tasakaal, kus elurikkus oleks kõrgemas hinnas kui majanduskasu? Ka ärimehed on ju elus ja paljud neist tahavadki parimat. Sellest paraku ei piisa, et nad soovivad ainult ühes hetkes parimat, veeretades reostuse koristamise ja kliimakatastroofiga võitlemise laste ja lastelaste õlule.
Loodushoid on elukeskkonna püsimajäämise seisukohalt meie kõigi ühine mure. Paljud riigid võtavad seda väga tõsiselt. Eestis räägitakse hoopis õlitehase rajamisest.
Teadlasi kuulates loon paralleele kliimamuutustega. Vaatan seda kevadet: ühel päeval on koos vihm, rahe ja päevitusilm. See ei tohiks kõik nii kiiresti muutuda, aga kliimamuutuste põhitunnus ongi tohutult kiired muutused. Tahaksin loota, et see on praegu vaid juhus, ent pessimist minus ütleb, et see ei pruugi nii olla.
Tunned sa, et kultuuriinimesed peaksid sellistel teemadel avalikult rohkem sõna võtma?
Eelkõige on mulle oluline väljendada sõnumit luule ja laulu kohta. Ma ei ole kunagi pürginud arvamusliidriks. On inimesi, kes teavad looduskaitsest palju rohkem, ja asjalikum pool võiks jääda ikkagi looduskaitsjate kätte. Ent kui olen saanud kuidagi kaasa aidata, pole ma vist kunagi „ei” öelnud. Viimasel ajal on mul küll ausalt öeldes kõrini saanud igasugustest avalikest allkirjaandmistest ja pöördumistest instantside poole, keda ma kunagi ise ei näe ja kelle suhtumise muutumise puhul ei ole ma lootusrikas.
Ma lillesideme võtaks
vöökirja ja kuulivesti
ja köidaks sellega ühte
sind – ärevushäiretes Eesti
(„Janu on kõikidel üks”, lk 15)
Oled ajatust luuletusest „Ma lillesideme võtaks” teinud võimsalt ajalise töötluse. Kas luuleklassikute sel moel omaks tegemine nõuab julgust?
Mind kummitas see luuletus päevi. Ma armastan eesti kirjandust ja paljusid klassikuid. Kirjandus on minu jaoks ka võime rääkida surnutega. Pole vaja mingit okultismi, võtad lihtsalt raamatu kätte. Heas luules on vähe poosi ja maneeri. Selle Juhan Liivi luuletuse taga on kurbus sellest, kuidas eestlased omavahel kaklevad. Saan aru, et see on omamoodi paratamatu ja vaidlustes selgub tõde, aga ma usun, et meis on ühist siiski rohkem kui erinevat. Lugude rääkimine kaotab sellest, kui kasutada neid tõe ja vale selgitamiseks. Lugusid peab rääkima selle mõttega, et need ühendavad inimkonna hinge- ja vaimumaastikud. Hea lugu lepitab ja paneb mõtlema. Kasutan taani füüsiku Niels Bohri sõnu: on olemas ilmselged ja õiged tõed, millele võiks vastanduda vale. Aga on olemas ka sügavad tõed, millele vastanduvad teised sügavad tõed. On keerulisi sügavaid tõdesid, kus mõlemal on õigus. Poliitikas mõistan nii vasak- kui ka parempoolseid. Seal on ajalooliselt kaks sügavat tõde, mis võitlevad. Isegi kui kaldun ise ühele või teisele poole, mõistab kõrvaltvaataja minus mõlemat. See ei tähenda, et tahaksin kõike liiga suhteliseks keerata. Sümpaatne on, kui julgetakse valida pooli. Kuid veelgi sümpaatsem on, kui keegi avalikus debatis ütleb: „Ma mõistan sind ja mõtlen selle üle.” See tekitab lootuse, et vajaduse korral võib ta muuta arvamust, kaklus ununeb ja lugu saab edasi minna. See omakorda tähendab, et meil kõigil on võimalus vaimseks arenguks.
