Kristiina Ehin — tüdruk, kes tunneb vahel õnne hõngu

Kristiina Ehin on armas ja tore inimene, kes kirjutab mõjusaid värsse elust, inimestest ja loodusest. Kristiina ütleb, et suudab ja tahab loodusega suhelda: puu ees kummardada, sipelgale teed anda. Tundub, et ka lugejatele läheb see korda. Eestis ei juhtu just tihti, et ühe luuleraamatu järele oleks nii suur nõudlus, et on vaja välja anda kordustrükk. Aastapreemia vääriliseks tunnistatud “Kaitsealaga” just nii juhtus.

ristiinat ei olnud lihtne rääkima saada. Teda oli keeruline esimese hooga tabada, ja teise hooga ta keeldus intervjuust. Õnneks tasus kannatlikkus end kuhjaga ära. Mõnele küsimusele jättis ta vastamata, mõnest tuletas seevastu teemaga haakuvaid lisaküsimusi.

— Sind polnud intervjuu tarvis kerge tabada. Olid Venemaal?

— Jah. Täpsemalt Udmurdimaal.

— Oled ühes raadiosaates määratlenud ennast soomeugrilasena – öelnud, et sul on soome-ugri identiteet. Mida see tähendab?

— Mulle on õige lähedane loodususk, mis on paljudel soome-ugri rahvastel säilinud ka täna-

päeval. Suudan ja tahan loodusega suhelda, puu ees kummardada, sipelgale teed anda. Soome-ugri rahvad on minu klann. Nad pole indiaanlastest ega teistest põlisrahvastest paremad ega halvemad. Arhailise vaimse kultuuri poolest oleme üks pere, olgu geneetiliste sidemetega, kuidas on.

— Mis on see “soome-ugri asi”, mida sa käid Venemaal ajamas?

— Hea, et sa ei küsinud “ugri-mugri asi”, nagu tihti eestlastel kombeks. Minu jaoks kõlab see väljend umbes nagu pudi-padi, sigrimigri, noh, midagi teisejärgulist, mille üle “tsiviliseeritud eestlane” võib nalja teha. Tegelikult tehakse sellega nalja ka oma esivanemate üle. Nemad ju olid need “ugrimugrid”.

Ma olen käinud soome-ugri maades kui rändur. Seal on minu jaoks endiselt huvitavam kui rikastes Euroopa riikides.

Mobiiltelefoni omamine või kõrgharidus ei tee kellestki tsiviliseeritud inimest. Udmurdimaal olen õppinud, et mõni külatädi võib olla hoopis targem ja inimlikum, kuigi ta teeb kõike käsitsi ja oskab kangakudumist paremini kui kirjatähti.

Kurb on see, et enamik Venemaa põlisrahvaste noori on õpetatud oma kultuuri halvaks ja vene kultuuri ülimaks pidama. Kuigi on ka üllatavaid ja julgeid erandeid.

— Oled praegu soome-ugri noorteorganisatsiooni Eesti koordinaator. Mida see tähendab?

— Esindan eesti noori, aga eesti noorte seas on vähe neid, keda see asi huvitab. Mujal on tegelikult väga palju.

— Mis sind tunde poolest sinna tõmbab?

— Tihti algab huvitavam osa väljaspool ametlikke üritusi: inimestega suheldes, lauldes, külades ja looduses käies. Mingist isetehtud ja kodusest tundest, mis mulle istub. Parematel hetkedel tekib ajas rändamise tunne: tuhandete aastate tagant meie rahvaid ühendavad sõnad, grammatilised vormid, tagasihoidlikkus, loodususk, väga vanade laulude keerulised viisid, mida mingil seletamatul kombel kohe oskad, nagu oleksid nad omad…

See, et Venemaa territooriumil on veel 2,5 miljonit meie sugulaskeeli rääkivat inimest, on tegelikult suur ime. Aga nad lahustuvad kiiresti venelastesse. Järgmistel põlvkondadel pole võib-olla enam võimalik neile külla sõita.

— Kas Venemaa soomeugrilaste muredega tegelemine pole nagu võitlus tuuleveskitega? Nad ise näevad vist probleeme ja lahendusi sootuks teisiti?

— Inimlikus mõttes kindlasti mitte. Ma ei suhtle ju rahvastega, vaid inimestega. Inimestega, keda on tore ja huvitav tunda. Mured käivad vist inimese juurde alati ja igal pool.

— Kas oled rahul sellega, et elad siin ja praegu? Ja kui ei ole, siis kellena, millal ja kus sa elada tahaksid?

— Huvitaks olla puu.

— Kelleks lapsena tahtsid saada?

— Sauruste uurijaks. Kui kuulsin, et olid kord olemas sellised elukad, siis kasvas minu austus selle maailma vastu.

— Kuidas nii?

— Maailm hakkas tunduma seikluslikum ja muinasjutulisem.

— Kuid su eriala – rahvaluulet – võibki ju osaliselt pidada sauruste uurimiseks?

— Jah, ma olen mõelnud, et eesti regilaul on ka nagu saurus. Aga laulust, isegi kui see on ainult arhiivitekst, on alati järel rohkem kui vaid skelett.

— Magistritöös uurisid regilaulus peegelduvat naise enesetunnetust. Millisena kujutad ette oma esiemade elu näiteks 600–700 aastat tagasi?

— Arvan, et regilaulu traditsiooni edasi kandnud naised olid igal ajal üsna haruldaste võimetega tugevad inimesed. Nad oskasid kõikvõimalikke asju ise teha, sest sellest sõltus pere ellujäämine. Nad suutsid meeles hoida vägagi keerulisi töövõtteid, kinda- ja vöökirju. Nad teadsid peast suurel hulgal laule ja muinasjutte ja oskasid ise juurdegi panna. Ma arvan, et neil võis olla väga hea mälu. Ja paljudel lausa kadestamisväärne luuleanne. Aga traditsioonilises talupojaühiskonnas olid nad ka alla surutud, leppisid tihti teisejärgulise seisusega. Veel 20. sajandi viimaste regilaulikute seas võib märgata, et ühe lauliku repertuaaris on nii äärmuslikke naiste voli väljendusi kui ka naist põlgavaid ja alavääristavaid laule. Arvan, et paljud regilaulude aegsed stereotüübid elavad meis ka praegu. Mitmed neist ei meeldi mulle üldse.

— Millised näiteks?

— Üks Eestis laialt levinud laul räägib sellest, kuidas tütar süüdistab ema, et too teda juba lapsena ära ei uputanud. Ema oleks ju võinud teada, milline alandusi täis elu tütart naisena ootab. Ema vastab, et ta küll tahtnud seda teha, kui nägi, et sündis tütar, aga viimasel hetkel ei suutnud siiski oma elavat last külma vette visata. Tütar aga jätkab ema hurjutamist stiilis: “Mida said sina minusta, käekülma, meelekurba…” See on minu meelest õudne laul. Ka tänapäeva Eestis tundub mulle, et paljud naised peavad end halvemaks, väärtusetumaks, rumalamaks – juba sünni poolest teisejärguliseks. Kui sellised naised tütreid saavad, siis sisendavad nad sama suhtumise ka neile.

— Mida saaksid mehed teha, et naised end Eestis paremini tunneksid?

— Mulle tundub, et meeste ja naiste vahel on sarnast sada korda rohkem kui erinevat. Nii meestes kui ka naistes tuleb kõigepealt näha inimesi.

— Su üheks lemmikloomaks on siil. Kust sinu siilisõprus alguse sai?

— Lapsena arvasin, et mul on oma siil – Sabiine. Selline hästi suur elukas, kes pesitses meie tagaaias. Praegu arvan, et siilid on lahedad just selle poolest, et neid ei saa omada. Nad on ise-

päised tagasihoidlikud vennikesed, kes on oma väiksuses ometi kaitstud. Nad on ökonoomsed loodusfriigid, kes saavad hakkama ka aedlinnades.

— Millal sa lugema hakkasid?

— Tõeliselt lugema hakkasin üsna hilja. Meie kodus on alati olnud rohkem raamatuid, kui ükski inimene suudaks lugeda. Võib-olla pani see mind tundma, et seni kui võimalik, polegi vaja lugeda. Ma olen üles kasvanud hoopis suulises kirjanduses.

— Mida see suuline kirjandus tähendab?

— Isa luges igal õhtul lastele midagi. Need ei olnud tihti üldse lasteraamatud, vaid raamatud, mis isa huvitasid. Sinna juurde kuulusid ka mõned lasteraamatud: “Kääbik”, “Kaarnakivi”… Päeval aga käis taustaks tõlkimine: “Tuhat üks ööd”, Navoii, soome luule ja türgi sufisti Yunus Emre luule… Õhtul loeti ette see, mis päeval valmis sai.

— Kas Navoii või türgi luule-

klassika pole ühe eelkooliealise jaoks liiga keeruline?

— Ega kõigest muidugi aru ei saanud. Aga minu meelest on lapsele arusaamisest tähtsam tunne, et teda ei peeta alamõõduliseks. Ma arvan, et vanasti ka ei räägitud muinasjutte niivõrd lastele kui täiskasvanutele. Lapsed lihtsalt kuulasid ka.

Meil on Raplas suur aed, kõrval on vanatädi suur aed. Kui koos aias tööd tegime, marju korjasime või rohisime, siis vanatädi ka muudkui jutustas.

— Mida ta jutustas?

— Kui muinasjutud otsa said, siis ta jutustas “Tõde ja õigust”, “Kevadet”, “Suve”. Need raamatud olid minu jaoks esialgu ka nagu muinasjutud.

— Mis on tulnud su lapsepõlve “suulise kirjanduse” asemele?

— Töötan koolis muinasjutuvestjana. Jutustan lastele. Viimastel aastatel on olnud nii, et peamine, mida ise loen, on rahvalaulud ja muinasjutud. Veel loen luulet ja psühholoogia-alaseid raamatuid.

— Millega sa Eestis üldisemalt rahul ei ole?

— Ma mõtlen viimasel ajal tihti mustrite peale. Mõtlen neist kui elu koos hoidvatest süsteemidest. Huvitavas ja terves mustris on hea olla. Otsin neid. Ja joonistan üles. Näen mustreid ka inimeste eludes – selles, mida me päeva jooksul teeme, millest mõtleme. On tunne, et paljud vanad mustrid on murdunud. Järele on jäänud vaid osa. Mustrite, korrastatuse vajadus aga on jäänud. Uued mustrid pole jõudnud veel tekkida. Nad on loomisel. Mõned mustrid, mis on tekkinud, on liiga lihtsakoelised. Inimesed unistavad peenemast, huvitavamast. Mina ka.

— Kuidas luua oma elust huvitavat, peenekoelist mustrit?

— Vahel on tunne, et tean. Näib, et lihtne on selles teadmises püsida. Üks hästi töötav retsept on muidugi “ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab,” nagu Juhan Viiding on kirjutanud.

Üksinduses on huvitav jälgida, mis mustreid endast jätad. Aga ümber on ka üsna palju lõhkuvat. Vahel ei jõua märgatagi, kui sobitud uude, hoopis kaootilisemasse mustrisse.

— Mis on üksindus sinu jaoks? Kas tunned end Tallinnas elades rohkem üksi kui näiteks Mohnil?

— Mohnil ma ei tundnud ennast üldse eriti üksi. Mulle tundub, et looduses elades on inimüksindus loomulik nähtus. See võib olla hea ja igatsust täis tunne. Tunne, et armastad inimesi kui oma liiki. Linnas on üksindus minu meelest ebaloomulikum. See seostub tundega: mis mul viga on, kui üksi olen?

— Kas oled pealinna eluga harjunud?

— Vist päriselt mitte. Mulle meeldib, et on inimesi. Pärast saareelu suudan tõesti rohkem inimestest rõõmu tunda. Aga keskkond, mille inimesed endale linnade näol on loonud, on minu jaoks enamasti ebaesteetiline.

— Ebaesteetiline? Tavaliselt arvatakse just vastupidi, et linn kui selline on tsivilisatsiooni arengu tulemus ja võiks seega olla ka esteetiline.

— Ideaalis võiks küll. Mõned linnad mulle ikka meeldivad ka. Aga enamasti vanalinnad, Kadriorg meeldib Tallinnas ning Karlova ja Supilinn Tartus. Aga suurlinnades on pidev müra ja õhk on must. Tipptunnil tahaks Tallinna südalinnas gaasimaski kanda. Kraanivesi on vastikult kloorise maitsega, joogivett tuleb kalli raha eest poest osta ja kaubamajast plastkanistris kohale tarida. Vaid mõned üksikud poest ostetud söögiained on looduspuhtad. Ka looduspuhtad on tegelikult niisama mustad kui loodus ise. Linnamugavused tunduvad mulle selle kõrval tühiste ja ebavajalikena. Ma tean, et inimene saab hakkama ja suudab õnnelik olla palju tagasihoidlikumates tingimustes, kui tänapäevane tarbijaühiskond meile peale surub.

— Mida sina kui luuletaja Tallinna linnaplaneerijatele soovitaksid?

— Et ehitada tuleb Tallinna, mitte mingit ükskõik-mis-suvalist maailmalinna. Praegu kerkivad uushooned on väga ebatallinlikud. Tegelik Tallinn ongi valmis saanud ja Ülemiste vanake võib tulla ja selle üle ujutada.

— Su neljandat luulekogu, Mohni saare saarevahina kirjutatud “Kaitseala” (2005) on peetud kultuurkapitali luulepreemia ja Gustav Suitsu nimelise luulestipendiumi vääriliseks. Pead sa ka ise seda oma parimaks teoseks?

— “Kaitseala” oli tore, aga ka väga raske kirjutada. Nägin selle kallal palju vaeva. Ta on eelnevate loomulik jätk. Aga kõige armsamad on mulle hoopis mu veel avaldamata luuletused.

— “Kaitseala” lugedes tekkis mul kohati tunne, et olen ilma loata kaitsealal. Kas sa pole mõelnud, et Mohni päevikud võiks terviklikult avaldada?

— Ei ole. Praegu kirjutan küll peamiselt proosat, aga mitte päeviku vormis.

— Jäi meelde arutlus õnne üle “Kaitseala” alguses. Kas oled ise õnnelik?

— Kui õnnelik tähendab mingit jäävad püsivat väärtust, siis vist mitte. Mul alatasa kraabib midagi sees. Aga vahel tunnen siiski ilmeksimatult õnne hõngu.

— Milline muusika, millised filmid sulle meeldivad?

— Mulle meeldib kõige rohkem selline muusika, mida ei tehta lava peal ja publikule, vaid milles saab ise osaline olla. Mulle meeldib ise laulda. Olen mõelnud, et kui oskaksin väga hästi laulda, siis võib-olla ei kirjutakski luuletusi. Oma lauluõpetajaks pean Kauksi Üllet. See on mulle sügava mulje jätnud, kuidas ta oskab oma keeles improviseerida, kõik laulu kaudu ära korraldada. Mõni n-ö lavalaulja, staar ei suudaks seda iialgi. Ilus, kui inimene suudab elada laulus. Udmurdi laulikutest meeldib mulle Svetlana Jedõgarova. Ta õpib praegu Eestis ja on mu hea sõber.

Tallinnas meeldib see, mis toimub vanalinna muusikamaja ümber. Meeldib käia tantsu-

klubis, mida juhatas varem Meelika Hainsoo, nüüd Leanne Barbo. Nad mõlemad on minu arvates ka head ja ehedad pärimuse kandjad. Mulle tundub, et vanades rahvatantsudes on sees korrastavad mustrid nii meloodias kui ka sammudes. Natuke tantsid ja hakkab lihtsalt hea. Ma ei pea muidugi silmas mingeid tantsupidude varbasirutusega lavaversioone, kuigi usun, et ka neid võib olla vahel tore tantsida.

Filme ma vaatan viimasel ajal väga harva. Mõni ikka meeldib ka.

— Kui ma sult intervjuud palusin, siis esimese hooga ütlesid ei. Miks?

— Mõtlesin, et puhkan pisut ajakirjandusest. Seoses auhindadega on viimase kuu aja jooksul minult väga tihti intervjuusid ja kaastööd palutud, ma ei ole tihti nõustunud. Tahan, et mu peamine avalik eneseväljendusviis oleks ikkagi mu raamatud. Peale selle oli mul hiljuti ühe ajalehega halb kogemus. Õnneks mitte kultuuritoimetusega.

— Milline kogemus siis?

— Minult luba küsimata võeti “Kaitsealast” üks õige isiklik luuletus ja trükiti tervikuna roosal foonil mu pildi alla esiküljele. Kirjanike liidu kirjale, mis selgitas lehele, et see just ongi autoriõiguste rikkumine, vastati noomivalt: kas te soovite, et me kunagi enam ühestki eesti kirjanikust ei kirjutaks? Soovin tõesti, et sel viisil ei kasutataks ära ühegi eesti kirjaniku loomingut.

— Suur, suur aitäh!

— Sulle samuti aitäh!

Kristiina Ehin

•• Sündinud 18. juulil 1977

Raplas

•• Haridus: 1995 Rapla 1. keskkool ; 2001. Tartu ülikool, eesti filoloogia; 2004 Tartu ülikool, magistrikraad eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Töö teema “Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist”

•• Töö: loovtantsuõpetaja, saarevaht ja muinasjutuvestja

Looming:

•• esimene avaldatud luuletus ilmus 1985. aastal Tähekeses

•• kuulub kirjandusrühmitusse Erakkond

•• osalenud paljudel rahvusvahelistel kirjandusfestivalidel Islandist Udmurdimaani

•• ilmunud neli luulekogu: “Kevad Astrahanis” (2000); “Simunapäev” (2003); “Luigeluulinn” (2004); “Kaitseala” (2005)

•• tema tekste on tõlgitud inglise, saksa, vene, soome, läti, udmurdi, komi, sloveenia, slovaki, poola, norra, rootsi ja islandi keelde

Teised temast

Olavi Ruitlane,

luuletaja

•• Minu tutvus Kristiina Ehiniga on suhteliselt pikaaegne ja samas parajalt põgus – saame juhuslikult kusagil kokku ja mõne sõna ikka vahetame. Armas ja hea inimene, vaga vesi, tont tast päriselt aru saab, ja pole vajagi. Mõõdutunne on talle isikupäraselt omane ja kandub tekstidesse. Selline vaikse inimese ja hea kuulaja kombinatsioon.

•• Tema luulega on küllaltki raske suhelda, nagu ta endagagi – mõlemad on puhtad, haprad ja katkiminemise ääre peal; aga võta näpust, kui sikutama hakkad, siis puruks ei tõmba. Ilus seegi, et ta ei räägi oma asjades kõike üksipulgi lahti, jätab maad adumiseks, mis on lugeja suhtes armastusväärne. Naljakas, et karvase rinnaga pärismaalaste asja ajab pilbaspeen tütarlaps. Ja naljakas, et ta saab nende kollide kaitsmisega omamoodi hakkamagi. Igatine lugupidamine siitpoolt!