Kui igatsus saab saatuslikuks
Lugematute romaanide, luuletuste, päevikute ning esseede autor, ungari kirjanik Sįndor Mįrai lasi ennast 1989. aastal San Diegos maha. Tema 1942. aastal kirjutatud ja seejärel aastaid paksu tolmukorra all varjusurmas “uut tulekut” oodanud romaani “Embers” põhjal West Endis värskelt lavale toodud näidendi peategelane teeb sedasama – laseb end maha, kuigi esimeses vaatuses laekast väljavõetud püss vastu kuulsa ütluse loogikat pauku ei tee.
Austria-Ungari impeeriumi produktina on vana kooli kindral, sõprusekoodeksit armee omast mitte vähem tähtsaks pidanud Henrik, keda mängib kuulsamaid inglise näitlejaid Jeremy Irons, saanud vastuse teda viimased 41 aastat piinanud küsimusele – kas tõesti võib kellegi saatuseks olla tappev igatsus ammu surnud naise järele?
Enne lõpueesriide langemist lausub ta teenijannale, kes on tema sünni kunagi sellessamas ruumis vastu võtnud, et ei pea toda enam kaua kinni. Kogu lugu.
Tõepoolest. Mille kuradi pärast peaks kahe vana mehe vestlus – aga just täpselt seda Jeremy Ironsi paljuräägitud West Endi lavale naasmine endast kujutab –, pealegi ligi kuuskümmend viis aastat tagasi kirja panduna, meid nii väga kõigutama? Mis vägi sunnib viimasel ajal Hollywoodis kerget raha teeninud Ironsit kuude kaupa õhtust õhtusse lavale tulema ning teatrist lusti ja nalja saama harjunud inimeste silmanähtavaks pettumuseks erakordselt keerulist ja peent monoloogi pidama?
Meedia ja kunst, nagu keegi mõne aja eest ütles, peavad rääkima inimestega kiiresti ja keerutamata, sest nendel pidavat süvenemiseks aega nappima. Põrgusse see! Just see ongi Christopher Hamptoni näidendi tähtsaim teade publikule. Jah, oluliselt rafineeritumalt sõnastatuna, kuid mõttelt ometi sama: visake kott hetkeks õlalt ja süvenege. Kas või süvenemise enda pärast. Nii nagu Michael Haneke värskelt Eesti kinnogi jõudnud filmis “Varjatud” inimesi süvenemisega piinab. Kui surud viimase kaadri ajal nina liiga sügavale paisutatud maisi topsi, magad filmi põhiliini maha ning võid sama hästi piletiraha tagasi nõudma minna.
Sõprusest ja armastusest
“Embersi” esimene vaatus on selgelt ülearune. See kestab napilt 35 minutit ning loob raami teise, täpselt tund vältavale vaatusele.
Henrik ootab külla lapsepõlvesõpra Konradit (Patrick Malahide), et tolle käest aastakümneid tagasi aset leidnud sündmuste, ennekõike aga oma lahkunud naise Krisztina kohta küsida. Ta sätib end tähtsaks kohtumiseks valmis, vahetab teenijanna Niniga (Jean Both) mõned laused, silitab sahtlist väljavõetud revolvrit, paneb selle sahtlisse tagasi, tervitab sõpra ning teeb ettepaneku rahus einestada. Eesriie. Teine vaatus. Henrik räägib. Ise küsib, ise vastab. Konrad kuulab. Dramaturgiliselt selge raiskamine, ent ju siis pole West Endi publik monotükkidega harjunud.
Jeremy Irons, kõhetu ning piinatud erukindral, särab oma epistli südames. Tema eksimatult isikupärane hääl murdub nagu viieteistkümneaastase poisikese oma, rääkides esimesed kolmkümmend minutit sõprusest ja teised kolmkümmend armastusest.
Aeg-ajalt näib ta justkui käske jagavat, kuigi need teda enam ei aita. Konrad kuulab. Tõuseb ja lahkub. Henrik ei pea meid enam kauem kinni, nagu ta näidendi viimases lauses lubab. Või peab ehk siiski? Kui viitsida veel järgmisel hommikul kohvitassi kõrval hetkeks süveneda?
