Kui plahvatusest saab kunstisündmus

Tallinna Linnagaleriis plahvatasid mõni aeg tagasi mõned pommid. Põrandast tõusis suuremaid ja väiksemaid tuumaseeni, tolmupilv täitis kogu ruumi ja hõljub seal vähemalt järgmise nädala lõpuni.

Tegu on kunstniketandemi Avangard näitusega, milles üritatakse kõnetada ühiskondlikke painajaid. Plastikust tuumaseened on kahandatud toapalmi mõõtmeisse, kuid see pole põrmugi vähendanud nende põrmustavat potentsiaali. Pigem vastupidi, need ärgitavad pigem mõtlema, millises registris suudab uus põlv mõelda reaalsetest poliitilistest probleemidest. On selleks kalk iroonia, sardooniline naer? Avangardi kunstnike, Sandra Jõgeva ja Margus Tamme puhul on räägitud küll künismist, küll idiotismist, kuid sõelale jääb ainult arvamuste radikaalne lahknevus.

Kunagi üheksakümnendate algupoolel hukkus Imola ringrajal Brasiilia vormelisõitja Ayrton Senna. Läti kontseptualist Olegs Tillbergs palus Senna omastelt luba eksponeerida Sao Paulo biennaalil vormelivrakki, milles legendaarse ralliässa elunatuke traagiliselt kustus. Perekond keeldus, ei olevat kunsti teema.

Pärast Madridi pommiplahvatusi ning pommiterrorismi globaalse eskaleerumise ajal võiks ju samuti küsida: kas muusad ei peaks mitte moka maas pidama? Milleks see dekoratiivne taustategevus voolavatele vereojadele ja laialipritsitud sisikondadele? Kas katastroofi estetiseerimisel on kultuuris kohta? Kindlasti on, massimeedia teeb seda iga päev, miks ei peaks siis kunstnikud kiike päris üle võlli ajama.